Kõne Hando Runneli luulekõiksusest
Hando Runnel 80!

Hando Runnel mullu detsembris Tartu raamatupoes Utoopia.

FOTO: TAIRO LUTTER/PM/SCANPIX BALTICS

«Kõik» on muidugi väga pretensioonikas sõna, kahe tugeva k-ga otsekui kaitsetornidega valvatud kindlus. Suletud täius, lõplikkuse otsustav märk. Ja ometi, tagaliide -sus avab selle lõpmatusele mitte ainult kosmilises tähenduses, vaid ka mahulises mõttes, kehastades avatud tervikut, kuhu võib alati midagi lisada ja lisanduda. Kui nüüd alamal võtan kirjutada sellest, mida olen juba Hando Runnelist kirjutanud – naljatamisi on Runnel nelikümmend aastat tagasi, 1978. aastal ilmunud «Kodu-käijat» mulle kinkides lisanud tiitellehele pühenduse: «Reinule, ihu-uurijale», avansina ilmselt! –, siis vaatamata sellele, et kirjutatut on kogunenud üksjagu, seisan võrdsena kõrvuti kümnete teiste Runneli kirjanikest kolleegide ja kriitikutega, kes tema loomingule vastu ja kaasa on kajanud.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Kirjandus Hando Runneli kohta tema bibliograafias 1963–2008 hõlmab 40 lehekülge! Küllap lisanduks kümme aastat hiljem sellele veel kümmekond. 1999. aastal ilmus metakirjanduslik pühendusteos Runnelile tema 60. sünnipäeva puhul «Läbi äreva vere», milles sõnavõtjaid 66 ja raamatule endalegi kirjutatud kolm arvustust (niisiis, «metameta»!). Runneli 70. sünnipäeva tähistab Tallinna Ülikool konverentsiga, millest saab teinegi pühendusteos «Minemise pidevus ja astumise katkendlikkus» (2009) – 11 esinejat. Kuid paraku ei ole siiani leidunud meest-naist, kes Runnelist monograafia kirjutanuks, nagu on teinud Tartu Ülikooli audoktor, Kanadas elav Thomas Salumets Jaan Kaplinskist («Kujuneda sunnita: mõtestades Jaan Kaplinskit», 2016). 1960ndate põlvkond eesti kirjanduses on enamikus nii põlvkondlikult kui ka autoriti monograafiliselt jäädvustamata.

Tagasi üles