Vikerkaar loeb. Kui õhus välgatavad kihvad
Rein Raua uue põnevusromaani arvustus

Rein Raud,«Viimane kustutab tule».

FOTO: Raamat

Ennekõike tuleb püüda olla aus. Mu vahekord Rein Raua raamatutega on olnud... hüplik. Loed üht – ohoo! Järgmises hakkab aga häirima kas üpris loid või ka ülipüüdlik stiilikeel. Nii et siis oled juba ettevaatlik, kogud inimeste, kelle maitset usaldad, muljeid, nuhutad vihjeid: kas tasub ette võtta? Kui riskid, võib jällegi juhtuda «ohoo». «Viimane kustutab tule» jääb minu jaoks kindlalt ohoo-poolele.

Romaani stardipakuks ja üheks põhiliseks toimumispaigaks on omamoodi loovkirjutusvangla. Esmapilgul mõjub see paroodiana uuemas eesti proosas nii armastatud tegevuslavale nagu kõiksugu kirjanike-tõlkijate loomemajad. Alles aegamööda saame aimu, et lugu selle majaga ja seal räägitava-kuulatavaga ega kirjutatava-loetavaga pole sugugi nii süütu.

Romaani läbi kõigi alaliste edasi-tagasipõigete liikumas hoidvateks telgedeks on kaks paralleelset, kuid hoopis eri eesmärkidega toimuvat juurdlust ühe ja sama kuritöö ümber. Juurdlus, uurimus, soov taastada mingi saatusliku sündmuse tegelikku käiku ongi olnud Raua 2010. aastate proosa peateemasid. Nii et romaani «Rekonstruktsioon» (2012) pealkiri kõlab selles kontekstis omamoodi manifestatiivseltki. Kui «Täiusliku lause surma» (2015) on peale muu ristitud ka spiooniromaaniks ning «Rekonstruktsioonis» keerleb lugu salapärase sekti ümber, siis nüüdses romaanis saavad need kaks allhoovust õnnelikult kokku.

Seejuures ei anna säärast juurdluse eksponeerimist kuidagi võtta ka lihtsalt erudiidi ja mõtleja mõnusate käeproovidena traditsioonilise žanrikirjanduse, krimi- või põnevusromaanide raames. Selleks on tekstides liiga palju «lugemistakistusi», millest osa on kindlasti teadlikud.

Tulgem ent nüüd selle saatusliku algsündmuse juurde, mis juurdlusliinid käivitab. Lühidalt on lugu järgmine. Äsja seninähtamatu ülekaaluga valimised võitnud Taassünnipartei juhi ja värske Eesti peaministri on aasta tagasi mõrvanud organisatsiooni Viimsepäeva Heeroldid liikmed. Kusjuures atentaat pannakse toime tuiksoone läbihammustamisega ning tapja hambad olevat olnud seetarvis spetsiaalse instrumendiga teritatud.

Teel lõpplahenduse poole kohtame veel mõndagi kummalist. Näiteks inimesi täis Pärnu-Tallinna bussi, mis müstiliselt kaduma läheb. Tutvume ühe võrdlemisi keskpärase ja tuhmi poliitikuga, kelle seedeorganite töö iseärasused ometi ainsa hetkega suudavad mõjutada partei ja kogu riigi käekäiku ning äärepealt võiks neil otsustav roll olla ka ta enese saatuses. Saame lähemalt teada imetlusväärsetest olenditest – vesikarudest. Ja ühe mitte ülemäära pika romaani kohta veel hämmastavalt paljust muust.

Aga siinkohal suleb kriitik juba diskreetselt suu ja kaugemale spoilerdamisega ei lähe. Pole päris seda laadi teos ju, kus võiks. On hoopiski täitsa korralik romaan, mille lugemist ma kuidagi ei kahetse.

Siiski ka sellest, mis on mind Rein Raua proosas häirinud ja siin-seal ikka veel häirib. Minu jaoks on ta proosakeel pisut liiga puhtaks kurnatud, seal pole piisavalt konarusi, lõhesid, mikroskoopilisi keeleseiklusi, juhuslikkusi, kasvõi eksimusi, kui soovite. See pole hinnang, vaid pigem ülestunnistus, et tema ja minu stilistilis-keelelistes veregruppides on lihtsalt midagi, mis lõpuni ei klapi. Samas, püüdes asja distantsilt ja ratsionaalselt võtta, saan justkui igati aru, et ka sellelt pinnalt on põhimõtteliselt võimalik väga head kunsti teha. Ja mitte viimases järjekorras, pragmaatiliselt – selline keelestrateegia muide soodustab kirjandusteose jõudmist teistesse keeltesse. Nagu Raua raamatute käekäik on ka näidanud.

Kõigepealt riivab silma, et dialoog ei taha väga hakata kerima, pigem seda keritakse. Sealjuures viimane tähendab ühtlasi, et tunnet, nagu inimesed tõepoolest võiksidki nii kõnelda, on siiski ilmselt tahetud luua. Kuid tihtipeale on seda püütud saavutada vaid mingite kindlate üksikute sõnakeste («tegelt», «suht» jne) harva lükkimisega tegelaskõnesse. Paraku võib tulemus sellisel puhul olla sootuks vastupidine: sedaviisi üksikute markeritena võivad nad hoopiski hakata rõhutama ülejäänud kõne teatavat «tehtust».

Kuna dialoogil on teoses tõepoolest kanda ülisuur osa – mainitud «loovkirjutusvanglas» pea klassikalises lauavestluste-žanris, väljaspool seda uuriva ajakirjaniku intervjuudena –, siis vahest see õigustab natuke mu nii pikka norimist selle teema kallal. Sest ei saa salata: kohati on ikka päris naljakaid põkkumisi, kui tegelased peaaegu et Platoni dialoogidele omasel toonil arendavad mitte ülemäära filosoofilisi mõttekäike.

Raud on oma ülesande ka veel justkui meelega raskemaks teinud. Süžee killustamine eri tegelaste ja tegevuspaikadega seotud fookuste vahel ning lisaks ajaliste edasi-tagasi nihestuste teel sunnib iga alaosa otsekui alustama algusest. Jälle uuesti harjuma selle dialoogi iseäraliku siledusega, kus liiatigi eri tegelaste kõnetarvitus vahel igakord väga ei eristu. Romaani esimeses kolmandikus tuleb mõnigi kord uuesti meenutada, kes siin siis nüüd mida ütleb ning mis nime ja taustaga tegelane ta on.

Tõsi, Raua keel hakkab kerima oluliselt paremini, mida enam intriig kaasa haarab ja pilku neil pisiasjul enam väga pidama ei lase jääda. Ja seda, et intriiginiite vedada Raud oskab, kohe kuidagi eitada ei saa. Rajatav konstruktsioon on nõudlik, riskantne, aga logisema ei hakkagi! Vahest vaid päris finaalis jääb õhku kõhklus, kas oligi kavas lõpetada sedasi, veidi «novellikult». Või on sedasi tehtud hoopiski juba romaani järjeköidet peas kandes. Viimasele võiks ju viidata seegi, et mõnigi salapärane niidiotsake ka romaanis veel kokku sõlmimata jäetakse.

Kui Daniel Vaarik raamatu tagakaanel küsib, kas selle romaaniga on Eesti saanud endale oma Stieg Larssoni, siis võiks vastata, et mingis mõttes küll. Sarnaseid motiive, tüüpe ja võtteid on mitmeid. Küll ent on see natuke nagu säästu-Larsson. Väiksem pole mitte ainult volüüm, vaid summutatum vastavalt ka karakterite keerukus, mitmekesisus jms.

Lõpetuseks aga meenutagem, et kui Rein Raua romaanis hukkub Eesti peaminister algulkirjeldatud maalilisel viisil, siis Maarja Kangro novellis «Tseremoonia» (Vikerkaar, 2018, nr 1/2) lööb hoopiski vabariigi president ise kätlemistseremoonia ajal ootamatult hambad ühe külalise kätte ja üritab seejärel rünnata teisigi. Tulemusena võib aimata müstilise, inimhingi ülevõtva epideemia vallandumist. Kas peegeldab niisuguste kihvamotiivide otsekui iseeneslik esilekerkimine kirjanduses ka midagi sügavamat meil kujunenud poliitilise ja ühiskondliku keskkonna kohta, jäägu igaühe enda otsustada.

Rein Raud
«Viimane kustutab tule»
Padrunisalv, 2018
191 lk

Rein Raud,«Viimane kustutab tule».

FOTO: Raamat

Tagasi üles