Andrus Siimon: dirigendi süda lööb töörütmis

Dirigent Andus Siimon. Foto: Oliver Kuusk

Kui ETAM-i peadirigent Andrus Siimon parasjagu kooriproovis ei ole, võib teda leida hoopis omaette kitarri mängimas. Laulu- ja Tantsupeo kontoris, saateks akna taga vilisevad trammid, jagas Andrus Siimon mõtteid nii ETAM-ist, koori 60. juubelihooajast kui ka oma isiklikust muusikamaitsest.

Lõpetasite 1996. aastal Jüri Rendi õpilasena koorijuhtimise eriala. Kuidas elu teid muusikani tõi?

Kõik algab varasest lapsepõlvest ja sellest, mis anne mis suunas inimesele sünnipäraselt on antud. Ise ma seda loomulikult ei mäleta, aga vanemad on rääkinud, et pidasin viisi tavatult varakult. Kuna olen veel selle generatsiooni inimene, kelle perekond koosviibimistel sageli laulis, on mu vanemad muuhulgas meenutanud, et kolmeaastaselt laulsin kõiki nende laule õige viisiga kaasa. Ju siis selline viisipidamine ja muusikaline taju oli looduselt antud. Muusikaõpingud hakkasid 1. klassis, kus meie muusikaõpetaja vedas akordioniansamblit, milles ma paar aastat mängisin. Minu esimene dirigeerimisega seotud ülesastumine oli samuti selle akordioniansambliga, kui õpetaja pani mind seal takti lööma.

Ausalt öeldes akordion mind pillina lõpuni ei vaimustanud, pigem oleksin tahtnud klaverit mängida. Seda ma siis õppisin omal käel. Üldklaver oli muusikakoolis kõigile kohustuslik, aga selle õpe ei olnud väga süsteemne ega regulaarne. Kuna ma tundsin niikuinii erinevate pillide vastu huvi, siis jõudsin mängida läbi nii klahvpillid, soolokitarri ja kõige pikemalt mängisin ansamblis basskitarri. Kolm aastat tagasi ostsin endale uue korraliku elektrikitarri ja see on õhtuti või vabadel päevadel-hetkedel mulle parim lõõgastus – kõrvaklapid pähe ja pillimäng iseenda jaoks.

Kui täna koju lähete, kas võtate ka pilli kätte?

Kui aus olla, siis töökoormus on väga suur ja aega hobidega tegeleda väga palju ei ole, hea kui ma paaril korral nädalas saan seda endale lubada. Valdavalt mängin looper´isse mingi blues´i põhja ning siis improviseerin sellel. See on tõeline puhkus ja nauding. Need mõjutused, mis kunagi noorpõlves tekkisid, need jäävad. Mulle meeldis kuulata just progerokki nagu Yes ja Pink Floyd, Genesis või Queen.

Kui tulla koorimuusikast kaugemale pop-rock´i maailma, siis milline muusika siiani inspireerib?

Fännasin blues´i tegijatest Stevie Ray Vaughani, ka Robert Fordi, kes ei ole väga tuntud, aga tema jazz´ilik käsitlus mulle tohutult meeldib. Kõige klassikalisem on võibolla B. B. King ja 50-ndate ja 60-ndate blues. Pink Floyd on omamoodi geniaalne, minu jaoks kõige olulisem ja seetõttu lemmikuimaks on saanud nende plaat «Wish You Were Here». Kunagi, kui isa selle plaadi mulle Rootsist tõi, siis kartsin, et kuulan selle lihtsalt ribadeks ning salvestasin selle igaks juhuks magnetlindile ümber.

Eesti Teaduste Akadeemia meeskoor, Eesti Teaduste Akadeemia naiskoor, RAM, Virumaa koorid, kuidas ennast nende vahel jagate?

Mulle tundub, et harjutakse selle teatud elu ja töötegemise rütmiga ära. Võti, kuidas seda kõike jõuda, on oskus automaatselt reageerida ja seada fookusesse üks ja seejärel teine koor. See on kindlasti välistatud, et ollakse aastaid ja aastaid harjunud töötama ühe-kahe kooriga ja siis järsku tuleks selline koormus, nii oleks kuu ajaga haiglas. Aga see koormus tekkis koguaeg sujuvalt juurde. Vaba aeg ja puhkeaeg on küll väga suur defitsiit, seda tuleb tunnistada.

Tuleme konkreetsemalt ETAMi juurde: mäletate esimest muljet ETAMist?

Olen praeguseks 24 aastat selle kooriga seotud olnud ja see on kindlasti üks koor, mis on mind tohutult palju mõjutanud. Koor on ju inimesed, mis siin pikalt keerutada ja need inimesed on erilised. Minu suur lugupidamine ja austus selle koori vastu on olnud esimesest kokkupuutest alates: kogu mõttetegevus, väljendusoskus, mingisugune eriline härrasmehelikkus. Nad olid kõik Eesti aja mehed ja see eestlus oli see, milles väga palju seisneb ka ETAMi erilisus, see aatelisus, isamaalisus, mis on selle koori fundamentaalne väärtus. Ja see esimene kokkupuude, see oli minus tükk aega teravalt kohal.

Mainisite ETAMist rääkides isamaalisust ja Eesti aja mehi. Milline on Teie silmis ETAMi roll meie riigi ajaloos?

Ajalugu sirvides saab sellest erilisusest kohe aimu. Reeglina olid kooriliikmed väga haritud inimesed, kõrgharidus oli koori statuuti kirjutatud. Nüüd, kujutage ette aastat 1958, Stalin oli küll surnud, aga suu pidi endiselt kinni hoidma. Ja ETAM oli kindlasti see koht, kus tegelikult kehtis absoluutne usaldus. Siin koputajaid ei olnud, vastupidi, siin olid inimesed, kellega suheldi kui võrdne võrdsega ja räägiti suu puhtaks. Oma kollektiivi ja töökaaslasi ei saanud kunagi usaldada nii nagu koorikaaslasi.

Need sada meest oleksid võinud samahästi ju suusatada või mida iganes teha, aga teine asi, mis neid tõenäoliselt tohutult mõjutas, köitis ja koos hoidis, oli 60–70ndatel esile kerkinud jõuliste noorte andekate luuletajate laine J. Kaplinski ja P.-E. Rummoga eesotsas ja heliloojad nagu E. Mägi ning V. Tormis, kelle teoseid ETAM on väga palju esitanud. Põhjus, miks ma selle praegu välja toon, on see, et toonane Kaplinski ja Rummo luule oli salakeel, see oli kodeeritud salakeel, kust piisava intelligentsusega inimene suutis ridade vahelt välja lugeda poliitilisi sõnumeid. Need olid sellised asjad, mis tavalised hallid päevad tähtsateks muutsid.

Tuleme ajaloost tänasesse päeva tagasi. Mis peaks praegu kutsuma mehi ETAMisse?

Loomulikult see, millest ma praegu rääkisin, kuigi praegu on Eesti taasiseseisvumisest aastaid üksjagu möödunud ja me oleme pikka aega elanud tingimustes, kus võib igal pool siiralt rääkida oma mõtteid ja ei pea selleks meeskoori koonduma. Hoolimata muutunud oludest on muutumatuna säilinud koori püüdlus end heal tasemel muusikaliselt väljendada. Lisaks kindlasti väga hea seltskond ja aktiivne seltsielu oma erinäoliste fantaasiarikaste tegemistega, mis peaks uusi lauljaid kutsuma. Kahtlemata aga põhiosas need inimesed, see vaimsus ja see intellektuaalsus. Jätkuvalt on oluline see, kellega kooris kokku puututakse, millest ja kui huvitavalt on mingitel teemadel võimalik vestelda.

Kuidas kujunes juubeliaasta?

Eesti Teaduste Akadeemia meeskoori repertuaari valimise ja planeerimise protsess on üldiselt pikk. Mul võib tulla väga hea idee ja kui ma tahan kvaliteetse tervikuga kontserdil lavale minna nii, et kõik oleksid rahul, siis see võtab tubli aasta, vahel poolteist, sõltuvalt laulu raskusastmest.

Juubelikontserdi kava mõlgutasin peas juba paar aastat. Kontserdi idee ja peakontseptsioon oli ammu valmis: kuna koori isamaalisus ja aated on kogu aeg olnud olulisel kohal ja seda enam, et on Eesti 100. sünnipäev, siis terve aasta kõlab ainult eesti muusika ja loomulikult ainult eesti keeles.

Kooril on olnud tihe koostöö Veljo Tormisega ja kui ETAM sai 35-aastaseks, tellis Lauri Sirp Veljo Tormiselt sünnipäevaks ühe laulu nimega «Tõmbtuul». Tormis pühendas selle ETAMi esimese dirigendi Arvo Ratassepa mälestuseks. See laul on meil üle pika aja uuesti kavas.

Mida soovid ETAMi 60. aasta juubeliks?

Mul on hea meel, et ETAM on elus ja tegutseb aktiivselt. See on endiselt tubli ja hea kvaliteediga kontsertkoor, kellel on oma kvaliteetne muusikaline sõnum. Ajad on olnud meeskooride jaoks väga keerulised ja on seda paljude jaoks jätkuvalt. Ka ETAMil on olnud tõsiseid kriisiaegu ja probleeme, kas ja kui kauaks koori ajalugu veel jätkub. Seetõttu on mul eriti hea meel, et praegu võib tõesti rahuliku südamega tähistada koori 60. hooaega ja juubelit. See on väga oluline võit!

Eesti Teaduste Akadeemia meeskoor tähistas 60. aastapäeva piduliku kontserdiga 3. novembri õhtul Tallinnas, Mustpeade majas. Kõlas ainiti eesti muusika, lisaks oli kavas uudisteos Pärt Uusbergi sulest. Kontserti saab järele kuulata Klassikaraadio eetris 23. novembril kell 19.