Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2021/05/05/13763162t1h73ca.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2018/11/25/11602460t1h1229.jpg)
Öeldakse, et näitleja on hea siis, kui ta mängib partneritega samal tasemel ega tõuse teistest peajagu üle. Võib-olla tõesti võib ühtlus aidata lavalistele õnnestumistele kaasa, ent Theatrumi uuslavastus «Kungingas Lear» tõestab vastupidist. Ja seda ühe mehe pärast: Lembit Peterson teeb kuningas Learina ühe oma elu rollidest ja just tema on see, kelle pärast tasub ja tuleb Vladimir Baitšeri lavastust vaadata.
Lembit Petersoni kuningas on vana mees, kes kaotab järk-järgult kontrolli oma mõistuse üle. Liikudes ühest hullusehoost teise, libiseb tal käest kontroll maailma ja iseenda üle. Kuid mida kaugemale kuningas reaalsusest nihkub, seda detailitäpsem ja lihvitum, seega ka rikkam on Petersoni mäng. Sõna «mäng» kasutamine on siin aga eksitav, sest Peterson ei mängi, ta loob illusiooni: Theatrumi saalis eksleb – nii füüsilises kui ka vaimses ruumis – maailmaga sideme kaotanud inimene.