Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2019/10/10/12640019t1h010a.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2018/11/27/11608176t1h0585.jpg)
Praegu on pimedad sügisõhtud ja ängi leevendamiseks on sobilik kätte võtta Mehis Heinsaare äsjane luulekogu «Pingeväljade aednik». Ridade vahelt paistab küps autor, põhjani tunnetatud mõtlemisviis, soliidne kirjutamis- ja elukogemus ning oskus maha tõmmata ebavajalikku. Heinsaar viib meid radadele, kus virve vetepeeglis võib ühtäkki muuta tuule suunda, kuid ka inimeste nukrust rõõmuks.
«Aednik» räägib loodusest, kuid selles pole väga otseseid looduspilte, autori lüüriline mina jälgib loodust pigem distantsilt, andes vaid nappe viiteid: näete, kevad... kahisevad kõrred, tuiksoon, ingelrai. Allakirjutanu ei saanud teost lugedes lahti mõttest, et mina ise mõtlesin kahekümneaastaselt ka nii, kuid piisava kirjutamiskogemuseta ei suutnud ma end samalaadselt väljendada. Laps sai täiskasvanuks, poeet aga mitte, ja poeet kadus lõpuks inimese hingest. Meie autoriga pole seda siiski juhtunud.