Eelmine nädal avati Moskvas uues Tretjakovi galeriis eesti kunsti näitus «Piiride poeetika», mis on taasiseseisvusperioodi kõige suurem eesti kunstile pühendatud näitus Venemaal. Et uus Tretjakov on üks suuremaid 20. sajandi kunsti muuseume kogu maailmas, on selle näituse näol kindlasti tegu eesti kunsti suure eduga esinduslikus vene galeriis.
Ehkki koostööprojekt on pühendatud EV 100-le, ei ole näitus liigendatud kronoloogiliselt, vaid jaotatud viieks temaatiliseks peatükiks: «Klassika», «Õpetaja ja õpilane: Elmar Kits ja Ülo Sooster», «Meremaal, regiooni sümbol», «Siin ja mujal» ning «Naiskunstnikud». Kõik neist sisaldavad kilde erinevatest aegadest – loomulikult pole ükski teema seesmiselt ühtne. Nii on (peaaegu) igas peatükis/teemas töid eri ajastutest. Tulemus on meeldivalt destabiliseeriv ja pluralistlik.
See, mis järjekorras töid vaadata (või kus mis teema asub), ei oma tegelikult tähtsust, tervikuna hakkab näitus tööle nii või teisiti. Seetõttu võib ka arvustuses käsitleda neid peatükke või teemasid nii-öelda mitteametlikus järjekorras. Ametlikult hakkab näitus peale Elmar Kitse maalidest, kuid juba siin on korraga esindatud tema oeuvre’i mitu tahku. Hästi tulevad välja tema lai ampluaa ning mitmekülgsus. Siin on nii sotsrealismi (mille koode õnnestus Kitsel oma töödes vahelduva eduga pea peale pöörata) kui ka kuuekümnendate modernismi – abstraktseid, ent nukraid ning väga häid maale.
Kuna Kits oli Ülo Soosteri õpetaja, on igati loogiline, et nende tööd on koos. Sooster saadeti 1949. aastal vangilaagrisse, kus tal õnnestus kõigest hoolimata siiski kunstiga tegeleda ning välja töötada oma isiklik, sürrealismi piire kompav stiil. Isegi kõige pisematest Soosteri teostest õhkab väge. Näitusel on väljas tema laagriaegade joonistused ja autoportreed samast ajast.
Näituse peatükkide kokkupanemisel lähtusid kuraatorid Eha Komissarov ja Tatjana Zeljukina ka sellest, millist eesti kunsti Tretjakovi galeriis juba olemas on, mida on eesti kunstist kokku ostetud. Ilmnes, et Tretjakovis on tohutu kogus ilusaid meremaale. Tellitud töid, kus on romantiliselt merd kujutatud. Arusaadavalt on siinkohal tegemist omamoodi koloniaaldiskursusega.
Seetõttu oligi vaja seda näidata, kriitiliselt analüüsida ning dekonstrueerida – juba olemasolevatele (ajaloolistele) eri stiilides meremaalidele lisandusid ka uuemad teosed, mis selle diskursusega dialoogi astuvad, konteksti problemaatiliseks muudavad ning huvitaval kombel pinge alla seavad.
Nii on näiteks Evald Okase või Richard Sagritsa kunagiste tellimustööde (kus on maalitud romantiliselt nt kalureid jne) juures ka näiteks Anna Škodenko – kes lisaks kunstnikuna näitusel osalemisele tegi sellele ka suurepärase ruumikujunduse – võimas «Vanglakino» seeria, mis oma sünges laetuses lihtsalt ei allu sedalaadi magusale tõlgendusele nagu need teised. Seeria koosneb jõulistest väikestest piltidest, mis küll muudavad teiste meremaalide tähendust omajagu, ent on samas ka ise täiesti autonoomsed. Korraga meditatiivsed ja materiaalsed, kaunid ja salapärased. Öised.
«Siin ja mujal» tegeleb samuti koha ja paiga või kultuuriruumi tajumisega. Siin on esindatud 1923. aastal asutatud grupeeringu Eesti Kunstnikkude Rühm liikmed, aga ka tänapäevasemad autorid. Sünteesitakse purismi, konstruktivismi, art déco’d, aga ka näiteks hüperrealismi ja graafikat. Temaatiliselt on peatükk samuti laia haardega: vaadeldakse inimese puudumist ja tegutsemist ruumis, uue linnafenomeni tajumist, keskkonna kujunemist. Mõnusalt ehmatava kontrasti loovad omavahel kõrvuti pandud Felix Randel ning Paul Sontag. Esimese eredad värvid ning teise peaaegu mustvalge gamma (noir-esteetika) täiendavad ja avavad teineteist. Kummagi töö omapära tõuseb esile, kuid ei söö teist tööd ära. Tekib ootamatu ja väga nauditav, omamoodi koomiksilik kooslus.
Peatükk või teema «Naiskunstnikud», millele on eraldatud lausa kaks ruumi, toob näitusele kokku Malle Leisi, Anu Põdra, Marge Monko ning Ene-Liis Semperi tööd. Need on toad, mis löövad oma jõuga pahviks. Äärmiselt meeldiv, põnev ning uhke on Tretjakovi galeriis näha nii tugevaid eesti feministlikke kunstiteoseid. Kuuldavasti olevat need tööd ka galerii töötajaid kohutavalt erutanud. Avamisel oli muidugi ka konservatiivsemaid vene näitusekülastajaid, kes näiteks Semperi meeldejäävat ja mõnusalt kehanihestavat videoinstallatsiooni «Lakutud tuba» vaadates murelikult kulmu kergitasid: kas nii ikka tohib kunsti teha. Aga eks selliseid inimesi leidu kõikjal, ka Eestis.
Üldse on näituse juures võimas see, kuidas eesti kunst ületab siin teatava (semiootilise) piiri, astub oma Teisega dialoogi, saab sellest mingi laengu ning justkui muteerub, jäädes samal ajal siiski iseendaks.
Näituse esimeses peatükis «Klassika» saab näitusekülastaja näha Eduard Wiiralti töid ja visandeid. Nende kõrval on Krista Mölderi kummituslikult ilusad fotod Kumu graafikakogust, kus Wiiralti-kollektsiooni hoitakse. Niimoodi osutab «Piiride poeetika» näitus kavalal ja metatekstuaalsel moel ka iseendale. Võiks öelda isegi, et iseenese piiri taha. Tasapisi hakkab ilmnema mingisugune nihestunud kohavaim, mis saadab näitusekülastajat ka siis, kui too on näituselt ammu lahkunud.
Reisi rahastasid Eesti Kaasaegse Kunsti Keskus ja Postimees.
«Piiride poeetika. Eesti kunst 1918–2018»
Uues Tretjakovi galeriis 27. jaanuarini 2019
Kuraatorid Eha Komissarov ja Tatjana Zeljukina.
Uue Tretjakovi eesti kunsti kogudes olevatele autoritele lisaks on esindatud Eduard Wiiralt, Peet Aren, Eerik Haamer, Arnold Akberg, Aleksander Krims, Felix Randel, Rein Tammik, Elmar Kits, Nikolai Kormašov, Ülo Sooster, Ando Keskküla, Jüri Okas, Lilli-Krõõt Repnau, Paul Sontag, Malle Leis, Anu Põder, Marge Monko, Dénes Farkas, Anna Škodenko, Krista Mölder, Ene-Liis Semper.
