Kuidas ma Leninit pildistamas käisin

Olin nõuks võtnud kindlasti ära näha Lenini mausoleum: mingi perversne, morbiidne huvi ajendas. Foto: Juhan Raud

Seoses eesti kunsti näituse avamisega uues Tretjakovi galeriis käisin hiljuti esimest korda Venemaal. Moskvas ringi liikudes valdasid mind väga vastakad tunded – ühelt poolt nägin ümberringi palju uhket ja ilusat, teisalt aga hoidis mind kogu selle aja oma võimuses tugev paranoia. Kui palju sellest õigustatud oli, on tagantjärele raske öelda. Eelnevalt olin reisinud ikkagi vaid vabas maailmas; nüüd aga tajusin, et viibin režiimis, kus elanikud eksisteerivad riigi jaoks, mitte vastupidi. Kõhe oli just see, kuidas nad kõik paistsid olevat selle täiesti aktsepteerinud ja suhtusid olukorda kui enesestmõistetavasse.

Punasel väljakul ringi liikudes tekkis tugev võõritus. Iga kord, kui mõnes Hollywoodi filmis on vaja markeerida, et tegevus toimub Venemaal, näidatakse enam-vähem sama pilti, mis nüüd minu silme ette kerkis. Olin nõuks võtnud kindlasti ära näha Lenini mausoleum: mingi perversne, morbiidne huvi ajendas. Keda ei intrigeeriks kõhe muumia? Pealegi tajusin, et minu jaoks on ta piisavalt kauge – ajalooline kurioosum, mitte kunagine argireaalsus. Lolli lääne turistina mõtlesin, et lähen kohale, teen vanakesest paar fotot ja laen need hiljem Facebooki, et laike koguda. 

Läks aga teisiti.