Armastus läbi raudse eesriide

Joanna Kulig ja Tomasz Kot filmis «Külm sõda». Foto: Kaader filmist

Andekas helilooja ja pedagoog reedab sotsialistliku kodumaa ja põgeneb mandunud läände. Järgmises kaadris näeme teda, mitmepäevane habe kunagi nii kirgast palet inetamas, mingis kahtlases Pariisi klubis nürimeelselt džässi klimberdamas.

Selline mustvalge tekst oleks võinud ilmuda mõnes 1984. aasta Rahva Hääles ja eks neid ilmus ka sotsialistlikus Poola Rahvavabariigis. 61-aastasele Paweł ​Pawlikowskile on teema tuttav ja nii tegi ta filmi «Külm sõda», mis sai Cannes’i filmifestivalil parima režissööritöö auhinna (lisaks tosinale muule preemiale) ning saadeti Poola nimel võistlema parima võõrkeelse filmi Oscarile. Nii et «Külm sõda» on meie «Võta või jäta» otsene ja väga tugev konkurent. 2015. aastal napsas Pawlikowski «Ida» võõrkeelse Oscari tiitli ära meie «Mandariinidelt», mis samuti tähelepanuväärse viie nominendi hulka jõudis.

Arvustuse juhtlõigust lähtudes võiks arvata, et Pawlikowski on teinud poliitilise filmi, kuid kaugel sellest. Euroopa kaheks rebinud Nõukogude okupatsioon, kommunistide kuriteod ja lääne hingetu materialism on vaid taust suurele, ilusale ja traagilisele loole. See jutustab märgatava vanusevahega mehest ja naisest, keda seob üle riigipiiride ja aastate ulatuv armastus, mis kestab tõesti — nagu abielutõotuses kombeks öelda — kuni surm nad lahutab.