Vikerkaar loeb. Solženitsõn Leninis

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Aleksandr Solženitsõn, «Lenin Zürichis. Lenini-peatükid «Punasest rattast»».

FOTO: Raamat

Kuula artiklit

Üks tervet nõukogude aega läbiv pealetükkiv joon oli ametlik Lenini-kultus. Raske on tagantjärele mõõta, kui suurel määral, kus, millal ja kelle seas jäi see üleni üheks suureks teeskluseks ja tühjaks rituaaliks ning kui suurel määral läks see mõnele inimesele ka päriselt korda. Kultus võib püsida ju ka veel siis, kui enam keegi sellesse ei usu, aga mingi ebamäärane hirm või kohusetunne paneb inimesed seda ometi kaasa tegema.

Näiteks literaat võis arvata, et Leninist luuletades saab ta end tõsta paremasse kirja või lunastada vanu patte. Ta võis kasutada Lenini nime abstraktse tarkusesümbolina, kelle nime oleks uustrükis vabalt võinud asendada Periklese, Buddha või Konfutsiusega. Lenini portreed stiliseeriti peaaegu kubistlikeks.

Aga samas, kui tagantjärele lugeda või ERRi arhiivist kuulata ENSV kultuuritegelaste Lenini-teemalisi sõnavõtte veel 1960.–1970. aastatest, siis tundub, et tegu polnud ka päris tühja kombetäitmisega. Aimata võib justkui siirast soovi saada ühendusse tarkuselätte enesega. Eluvaldkonnas, mis tollal käibis poliitika pähe, toimis skeem «hea Lenin – paha Stalin» töökindlalt veel 1980. aastatelgi. Ja Lenini tekstide mäest sai leida alati mõne sobiva vene šovinismi vastase või väikerahvastesõbraliku tsitaadi. Meenutatagu vaid Veljo Tormise kavalat avangard-kantaati «Lenini sõnad» (1972).

Aleksandr Solženitsõni panus leniniaanasse on teistsugune. Sel pole üksnes negatiivne, pildirüüstajalik, vaid ka positiivne, ajalootunnetuslik tähtsus. Ajaloo ja ilukirjanduse suhe on ida ja lääne pool Elbet olnud juba sajandeid erinev. Läänes on ajalooline romaan olnud peamiselt üks pretensioonitu meelelahutusžanr. Seevastu idas, eriti Venemaal on tuntud, et ajalugu on liiga tähtis, et seda ainult ajaloolastele usaldada. Seetõttu siinsed ajaloolised romaanid mitte ainult ei illustreeri ajalugu, vaid üritavad seda oma vahenditega ka avastada-tunnetada. Kui väline olustikutruudus kõrvale jätta, siis on romaani tähtsaim vahend kujutluslik sisseelamine tegelasesse sellisel moel, mida ajalooteadus ei saa endale lubada.

Kui suur kirjandusteoreetik ja kirjanik Juri Tõnjanov kirjutas Aleksandr Gribojedovist ajaloolise romaani «Vazir-Muhtari surm» (1928, e. k 1978), mis andis tollele suhteliselt halvasti tuntud diplomaadile ja kirjamehele veenvalt küünilise ja elava karakteri, õnnitles Maksim Gorki autorit: «Isegi kui Gribojedov niisugune ei olnud, hakkab ta nüüdsest peale olema just selline.» Sedasama võiks öelda Solženitsõni Lenini kohta: isegi kui Lenin niisugune ei olnud, on ta pärast Solženitsõnit selline – vähemalt senikaua, kui ei kirjutata veenvamat ilukirjanduslikku portreed.

«Lenin Zürichis» on niisiis ambitsioonikas ajalooline teos, mis minevikku mitte ainult ei illustreeri, vaid mõtestab ja aitab mõista. Solženitsõni peamine tehniline vahend selleks on teadvusevool, pikalt väljaarendatud siirdkõne, millega juhatatakse lugeja otse Lenini pähe, tema mõttemaailma. (Igapäevases kriitikapruugis kiputakse teadvusevoolu ja sisemonoloogi kasutama sünonüümidena. Korrektsem oleks need lahus hoida, nimetades sisemonoloogiks minavormis sisekõnet ja teadvusevooluks temavormilist.)

Tunda on, et autor on oma tegelasse sügavalt sisse elanud, mõtelnud tema mõtteid, omandanud tema – tuleb tunnistada, et üsna jõleda – kõnemaneeri. Aga tegu pole kaugeltki labaselt demoniseeriva satiiriga. Pigem võib aimata kokkupuutepunkte kahe suurmehe vahel: nii Lenin kui ka Solženitsõn olid kinnismõtteliselt pühendunud missiooniinimesed, põrandaalused, kes ohverdasid suurele üritusele oma elumugavused, mõnikord ka isiklikud suhted ja rõõmud.

Üritused olid neil muidugi vastandlikud. Lenini puhul oli selleks revolutsioon – ükskõik kus, mis hinna ja ettekäändega. Solženitsõni missioon oli Lenini pöörde tagasipööramine – kui ka mitte kohe käegakatsutavas reaalsuses, siis inimeste mõtteviisis. Sõna jõusse uskujana hakkas ta juba 1960. aastatel kavandama suurt «kirjanduslikku konspiratsiooni» – tõesõnumi süstimist vene, aga ka lääne inimeste teadvusse.

Raamat «Lenin Zürichis» on sündinud teatava kärsituse viljana. 1974. aastal NSVList väljasaadetuna oli Solženitsõn juba alustanud panoraamset, Tolstoi «Sõja ja rahu» laadis hiigelsarja «Punane ratas», mis jäi lõpule viimata. Paistab, et ilmunud kujul võtab see enda alla kümme köidet. Samuti paistab, et vähe on neid, kes oleksid selle otsast otsani läbi lugenud. Et tuua publiku ette oma versioon kommunistliku režiimi ebajumalast, ei oodanud kirjanik aga ära oma sarja avaköidete ilmumist. Ta koondas ühte köitesse Lenini-teemalised peatükid sarja kolmest «sõlmest».

Need «sõlmed» – «August 1914», «Oktoober 1916» ja «Märts 1917» – moodustavad kokku ligi viis tuhat lehekülge. Seetõttu on võrreldud teose «Lenin Zürichis» publitseerimist sellega, kui Tolstoi oleks «Sõjast ja rahust» välja lõiganud Napoleoni-teemalised peatükid ja need omaette raamatuna välja andnud. Kuid sellegipoolest mõjub Solženitsõni teos igati lõpetatud, isegi filigraanse tervikuna.

Milline siis on Solženitsõni Lenin? Ta on fanaatiliselt pühendunud, riiakalt lõhestav ja oma liini ajav intrigaan. Temas on paradoksaalne segu kompromissitusest ja paindlikkusest. Ühelt poolt on ta alati valmis pilli lõhki ajama, teiselt poolt pole tal kõhklusi kiirete suunamuutuste suhtes. Tema silma ees on kauge siht, mis mõnikord teeb ta pimedaks kaasaja sündmuste ees. Süvenenud sotsialistide omavahelistesse intriigidesse, tabab ilmasõja puhkemine teda täiesti ootamatult. Varem on ta juba maha maganud 1905. aasta revolutsiooni.

Sõja eelõhtul tunneb too neljakümne nelja aastane emigrant ennast luuserina: sündmused kodumaal ei arene soovitud suunas, kontakt parteivõrgustikuga on peaaegu katkenud. Sõja puhkemine tuleb siis kui taeva kingitus. 1916. aasta oktoobris on algamas aga uus tusameele talv, Lenin kahtleb, kas revolutsioon saaks üldse alatagi Venemaalt. Ta haub fantastilisi plaane revolutsiooni hakatamisest hoopis Šveitsis ja Rootsis ning suudab nende illusioonide kasuks teoreetilisi põhjendusi leiutada.

Peamiselt tegeleb ta väiklaste poliitiliste intriigidega oma sotsialistidest kolleegide vastu ning määrib igal võimalusel neile kaela resolutsioone, mille tõelist mõtet ta varjab. Ta on tujukas, kuid sihikindel ja halastamatu, põlgab kõhklejaid, ning on valmis poliitiliste eesmärkide saavutamiseks kaaluma iga vahendit, k.a kollaboratsiooni sakslastega. Sageli hindab ta inimesi valesti ega suuda võita tõelisi sõpru. Eelkõige on ta paranoiline, kahtlustab poliitilisi intriige ka seal, kus neid pole, ning olematute intriigide ennetamiseks kaldub ise lõputult intrigeerima.

Aga tal on olemas strateegilised plaanid, kuidas ajutine valitsus kukutada ja töölisnõukogudega manipuleerides võimule tulla. Aimub isegi plaane kodusõjaks ja maailmarevolutsiooniks. Niisiis ei ole Solženitsõni Lenin eriline mõttehiiglane, ta kõhkleb ja teeb päevasündmuste vaatlejana valesid otsuseid, kuni ajalugu ta ootamatult ja iroonilisel kombel laineharjale tõstab. Aga just see eluvõõrus ja kinnismõttelisus osutub lõpuks tema trumbiks.

Ajaloolased on Solženitsõni versiooni mõningaid üksikasju päris karmilt arvustanud. Eriti palju on arutatud selle üle, kas bolševikud ikka said Saksa kindralstaabist raha. Kuid tegelikult Solženitsõni raamat seda otse ei väidagi. Vaieldud on ka muude detailide üle, nagu Lenini suhete iseloom Inessa Armandiga või tema kohtumised Aleksandr Parvusega. Need detailid aga ei muuda visandatud Lenini-karakteri veenvust. Mõnikord on mul lausa tunne, justkui oleksin seda tüüpi kusagil isiklikult kohanud.

Ja ceterum censeo – kui Solženitsõn suri, ütles Mart Laar, et «oleks möödapääsmatult vajalik, et Solženitsõni mälestuse jäädvustamiseks midagi konkreetset ette võetaks» (Postimees, 5. august 2008). Kümme aastat on juba mööda läinud...

Aleksandr Solženitsõn
«Lenin Zürichis. Lenini-peatükid «Punasest rattast»».
Tõlkinud Jüri Ojamaa
Kultuurileht, 2018
200 lk

Aleksandr Solženitsõn, «Lenin Zürichis. Lenini-peatükid «Punasest rattast»».

FOTO: Raamat

Tagasi üles