Kui surm ei lase elada PÖFFi arvustus

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Uus film "Kuni me kukume"

FOTO: Kaader filmist

Kuula artiklit

Põhja-eurooplase jaoks kõlab talvine puhkus Kanaaridel sama loomulikult nagu kodulähedades supermarketis shoppamine. Midagi, mida ikka tehake ja milles ei ole midagi eriti eksklusiivset. Ka filmi «Kuni me kukume» tegelased Louise (Lisa Carlehed) ja Adam (Dar Salim) armastavad puhkust kuurortsaarestikus ja on omale sinna ka stiilse kõrgete lagedega korteri soetanud. Kuni juhtub midagi, mis nende keskklassi idüllile kogu eluks tugeva valutempli vajutab.

Prantsusmaal sündinud ning hiljem Taani elama kolinud rezisööri Samanou Acheche Sahlstrømi film ei alga aga mitte traagilisest sündmusest endast, vaid uurib, kuidas mõjutab see Louise'i ja Adamit aastaid hiljem, kui nad taas Kanaaridele sõidavad.

Selgub, et mälestus poja surmast käib nendega kaasas kõigil tasanditel. Kogu saarerahvas tunneb neid ja teab neid. Tundub, justkui oleks Louis'il ja Adamil ringi liikudes pitser peal. Või on asi hoopis selles, et nad ise ei ole tahtnud reaalsusega leppida ja näevad kahtlust isegi seal, kus seda tegelikult pole? Adam proovib aastaid tagasi lõpuni lahendamata jäänud juhtumile ikka veel vastust otsida, jättes kohati mulje, et ta on minevikku toppama jäänud ega saagi ratsionaalselt aru, et vahepeal on aeg edasi läinud.

Sahlstrømil on õnnestunud luua sügav psühholoogiline draama, kus mängivad peamiselt väikesed žestid, pilgud ja kehakeel. Kuni see allasurutud pinge ühel hetkel eskaleerub ning tegelastest välja purskub. Nad hakkavad halastamatult manipuleerima ja sõna otseses mõttes väga vastikult käituma, tekitades vaatajas ühtaegu nii pinget kui ebamugavust.

Arvestatav annus pinget on olemas filmi igas stseenis. Kogu linateose vältel mängib Sahlstrøm publiku ootusega — kas midagi lõpuks juhtub, kas hakkab hargnema mõni uus niidiots? Tundub, nagu keegi siiski teaks vastust ja nagu oleks saarel mingi saladus peidus. Adam teeb kõik endast oleneva, et seda leida pidades seejuures peamiselt võitlust just iseendaga. 

On tähelepanuväärne ja nauditav, kuivõrd psühholoogiliselt mitmekesised karakterid on Sahlstrøm loonud. Ilmselgelt on tegu küpse filmitegijaga, kes tunneb oma tööriistu. Peategelaste puhul (ja mitte ainult) näeme võrdselt nii nende helgemaid kui tumedamaid pooli. Nii Adam kui Louise peavad kogu filmi jooksul võitlust oma sisemiste deemonitega, tehes seda samas täiskasvanulikult ja olles oma emotsioonidega suurema osa ajast üsna hästi kontaktis. Louise on kõige klassikalisem mängur, kes on ka ise teadlik sellest, mida ta teeb, mis muudab selle mängu ilu veelgi nauditavamaks. Adam võtab samuti oma tegude eest vastutuse, kuid see ei muuda tema sisemist psühholoogilist võitlust ebahuvitavamaks. Ta on mees, kes otsib tõde ja teda ei takista miski.

«Kuni me kukume» ongi peategelaste jaoks omamoodi vabastav retk. Psühhoteraapiline seanss, kus tuleb oma minevikuga silmitsi seista ja ära leppida. Lõpuks tulla välja illusioonist, kus head nägu tehes on ka iseendale pidevalt valetatud püüdes valusast olukorrast üle olla. Raske on olla haavatav, mängida on palju lihtsam. Kaalul on nii nende omavaheline suhe, kui tõsi, ühel hetkel ka nende elud.

Tegu on hästi lavastatud linateosega ja heade näitlejatöödega. Kui lisada siia veel pastelses koloriidis lahendatud minimalistliku stiiliga operaatoritöö (Brian Curt Petersen) saame tulemuseks igati korraliku Euroopa autorikino. Sahlstrømi loominguga on PÖFFihuvilistel olnud võimalus kokku puutuda ka 2015. aastal, mil linastus tema debüütfilm «Sinu kätes».

ARVUSTUS

«Kuni me kukume» (Til vi falder)

Taani, Rootsi 2018

Režissöör Samanou Acheche Sahlstrøm, osades Dar Salim, Lisa Carlehed, Francesc Garrido jt

Linastub PÖFFi põhivõistlusprogrammi raames veel pühapäeval 02.12 kell 17.15 Coca Cola Plazas.

Tagasi üles