Aja auk. Režissöör, kes ei tahtnud olla ajast ees

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

NICOLAS ROEG

FOTO: Globe Photos

Lugu kuulatav Minu Meedia tellijatele

Möödunud nädal viis päevase vahega meie hulgast kaks suurt Euroopa kinomeistrit: inglase Nicolas Roegi ja itaallase Bernardo Bertolucci. Kuna Bertoluccist on räägitud üksjagu rohkem ja julgen ka kerge kahtlusega väita, et popkultuuri mõistes on 90 aasta vanusena surnud Roeg tähtsam, vaatame natuke inglase loomingule ja tähendusele tagasi.

Kui tehakse kõigi aegade parimate briti filmide edetabeleid, juhtub küllalt sageli, et Roegi Veneetsias filmitud ja kindlasti üks parimaid Veneetsia kujutamisi kunstis, labürintlik «Don’t Look Now» (1973) tunnistatakse neis parimaks ning küllaltki kõrgel kohal on enamasti ka režissööri debüütfilm, popkultuuri ikoon «Performance» (1970), peaosas Mick Jagger ja kõrvalosas Anita Pallenberg (neist mõlemast on «Aja auk» ka eraldi kirjutanud). «Performance’i» lõiku «Memo from Turner» peetakse ka üheks muusikavideo žanri suunanäitajaks.

Samuti leidub Roegi filmograafias kultusfilmide kultusfilm, popkultuurihuviliste maiuspala ja 70ndate öökino veider pärl nimega «Man Who Fell To Earth», kus tulnukast peaosalist Newtonit kehastab David Bowie. Sellele filmile andis filmikriitik Roger Ebert alguses kaks hindepunkti neljast, paarikümne aasta pärast lisas ta oma esialgsele hinnangule veel ühe punkti, põhjendades oma otsust mitte sellega, et film oleks ajas paremaks läinud, vaid hinnates järjest enam loomingulist julgust ja riskivalmidust, mida üha vähem on hakatud kohtama.

Tagasi üles