:format(webp)/nginx/o/2018/11/30/11616476t1hffd4.jpg)
Kui tahate tulistada kaugele, tuleb kahuritoru suunata ülespoole, on öelnud poeet. Mart Avi tahab tulistada kaugele. Iseasi muidugi, kas kaugele tulistamise püüdest on mingit kasu, kui maailm tõmbub järjest kokku. Kas see viimane asjaolu teeb Avi muusikale head või halba, pole ka veel päris selge.
Nagu tänase «Aja augu» kangelase Nic Roegi kohta, saab ehk Avigi puhul öelda, et ta teeb muusikat, mida on kergem austada kui armastada. Avi mõtleb vast pigem nagu muusikakriitik kui muusik, ta mõtleb neis kirjeldustes ja kontseptsioonides, kuidas muusikakriitik võiks mõelda, ja kohandab siis selle järgi kujutluslikku, ideaalset ja utoopilist muusikat. Kontsepttroonika ehk alguses oli sõna. Mart Avi elab muusikalises kookonis või kapslis ja üks on selge, nagu sätestab ka OtherWorldi esimese loo pealkiri «Here Future Smells Like Perfume»: see kapsel peaks olema midagi, mida varem pole olnud, ja ta peaks lõhnama. Ja ta lõhnabki...
/nginx/o/2014/01/07/2737386t1h5ea3.jpg)