Jüri Leesment ja Paavo Kangur kirjutasid koos raamatu

Foto: Paavo Kangur

Ilmus uus kultuurilooline raamat «Mässav vabaduslaulik. Jüri Leesmenti ja Alo Mattiiseni lugu», mille kirjutasid koos  Paavo Kangur ja Jüri Leesment.  

Kui helilooja Alo Mattiisen sai juba eluajal hüüdnime Surematu, siis Jüri Leesment on veidi varju jäänud Laulva revolutsiooni legend ja hing. Kui helilooja Alo Mattiisen on pühak, siis luuletaja Jüri Leesment on kelm. Kui Alo oli lapsepõlves kukupai kunstnikuhing, siis Jüri oli mässaja. Nende energia ühines isamaaliste laulude kujul, mis muutsid Eestit ja kogu maailma.

 «Selle raamatuga oli tõesti nii, et intervjueeritavast sai kaasautor! Kuidas sa ikka legendiga vaidled,» kinnitas Paavo Kangur. 

Katkend raamatust: 

Pinginaabriks sai Alo

Kolmandas klassis leidis Jüri parima sõbra ja pinginaabri. Sõbra kogu eluks. Tema nimi oli Alo Mattiisen.

Kuigi nad olid veidi erinevates kampades. Jüri oli pahade hulgas ja Alo heade hulgas. „Tegelikult olime loomult väga erinevad. Kui tulin Jõgevale teise klassi, mäletan üht hästi pikka, suurte kõrvadega, endassetõmbunud ja veidi kummalist poissi, kes õppis hästi ja pahandusi ei teinud,“ jätkab Jüri Leesment. „Ükskord aga hakkasime rääkima ja kolmandasse klassi läksime juba kindla teadmisega, et meist saavad pinginaabrid. Nii jäigi. Tundides lobisesime pidevalt, nii et meid pandi korduvalt lahku istuma. Kuid kuidagi õnnestus ikka uuesti ühte pinki kolida. Rääkisime kõigest – olevikust ja tulevikust, endast ja Eestist, spordist ja poliitikast. Tulevikuplaanid muidugi aastatega muutusid. Mäletan, et viiendas klassis tahtis Alo saada astronoomiks ja mina laevakapteniks. Lubasime mõlemad Leningradi õppima minna, et saaks koos olla. Kuuendas klassis läksime koos Mati Lalli juurde kergejõustikutrenni. Alol hakkasid tulemused kohe tulema, minul mitte. Kui väiksemates klassides oli Alo üsna memmekas, siis aegamisi hakkas ta aina rohkem väljapoole avanema. Eriti pärast seda, kui ta kutsuti bändi tegema.“

Klassivend Toomas Muru: „Olin Alo sõber ja kuulusin pigem korralike poiste kampa. Jüri aga kaldus „paheliste“ poiste kampa, kelle kohta võiks pigem öelda varaküpsed, varakult täiskasvanud. Ta oli vägagi eneseteadlik noor mees, kes ei mahtunud tavapärastesse raamidesse, ei astunud isegi pioneeriks. Kui meie käisime punaste kaelarättidega, siis tema eelistas musta lipsu. Kindlasti mõjutas teda meie riigi ja rahvuse traagiline saatus. Põhikoolis oli meil klassivendadega isegi nõukogudevastane poisikeste organisatsioon, kus „peaminister“ Jüri teistele poistele ministriameteid jagas. Stalini ajal oleks sellised lapsemängud võinud väga kurjalt lõppeda, kui oleksime vahele jäänud. Jüri oli iseteadlik ja julge mässaja, kellele meeldis piire kompida. Meie Aloga olime alalhoidlikumad. Kord laulsime keskkooli nääripeol venekeelset lastelaulu „Meil metsas

sirgus kuuseke“ „Internatsionaali“ viisil ja sellest tuli suur jama, mis õnneks ei väljunud kooli piiridest, sest siis oleksid vastutanud ka õpetajad ja kooli juhtkond. Jüri kuulus juba seetõttu „pahade“ poiste ringi, et tal olid probleemid miilitsatega. Keskkooli alguses kaotas ta õppimise vastu huvi, kuid samas polnud tavaline kurikael, vaid kirjandushuviline. Jüri oli ka tugev spordipoiss, päris hea sprinter, kes käis trennis ja võistlustel. Alo pühendus rohkem korvpallile, kolmik- ja kõrgushüppele. Nii Jüri kui Alo olid väga vastuolulised tegelased, probleemse käitumisega. Alo oli kohati väga närviline. Seegi ei tulnud kasuks, et teismeeas tema vanemad lahutasid. Vahepeal ei möödunud ühtki nädalat päevikusse märkust saamata. Alo ütles välja, mis mõtles. Minu arust lõpetas ta muusikakooli ikka väga vaevaliselt. Neil päevil eelistas ta sporti muusikale. Kui me ei viitsinud matemaatika- või füüsikatundi minna, siis tegime poppi, kogunesime Jüri juures kodus ja ajasime oma asju. Laual olid mõned õlled või kuiv vein.“

Kaheksandas klassis visati Jüri esimest korda Jõgeva Keskkoolist välja.

Jüri Leesment: „Jõgeva Keskkoolist visati mind korduvalt välja. 8. klassis selle eest, et organiseerisime streigi ja meisterdasime loosungi „Lõpp bürokratismile Jõgeva Keskkoolis“. Tegime petitsiooni, millele umbes sada õpilast, teiste seas paljud abituriendid, alla kirjutasid. Kuid paar kaaslast sattusid liialt hoogu ja sellesse lisati lause, et nõuame ka Eesti Vabariigi aastapäeva, 24. veebruari tähistamist. See oli selge liig. Väike streik oleks ehk andeks antud, kuid mitte seda lauset. Mind saadeti õppima Vaimastvere kooli. Õnneks kestis Vaimastvere periood vaid kaks nädalat ja siis võeti mind Jõgevale tagasi. Kuid karistuseks sain 8. klassi kaantega lõputunnistusele käitumise mitterahuldava. Eks mul oli ka muid patte, olin joomisega vahele jäänud ja õpsidele pidevalt vastu haukunud. Aga lõpuaktusel loeti ikkagi ette lõik mu lõpukirjandist. See tähendas, et keskkooli mind ei võetud. Tere tulemast töölisklassi! Minu päästeingliks sai pinginaabri Alo Mattiiseni ema. Ta oli rajooni täitevkomitee põllumajandusvalitsuse plaani- ja finantsosakonna juhataja ning tundis kogu rajooni eliiti. Minu ema hakkas mind orgunnima Tartusse kooli. Kuid siis helistas talle rajooni haridusosakonna juhataja Ants Orgulas, et las Jüri tuleb tema juurde. Ta oli verinoor, kolmekümne

ringis ametnik, aga rääkis minuga kui inimesega, mitte kui pätiga. Oli sõbralik ja abivalmis ning kuulas mu ära. Ta oli hiljemgi Jõgeval lugupeetud mees, hea inimene. „Mida edasi teed?“ küsis Orgulas. „Tahan keskkooli minna.“ „Miks?“ „Tahan ülikooli astuda.“ Orgulas arvas, et võiks proovida Palamuse või Põltsamaa keskkooli. Ta valis Põltsamaa keskkooli direktori Kalju Terase telefoninumbri, kuid see mees karjus telefoni, et ei lase pätte oma kooli rikkuma tulla. Orgulas lõpetas kõne lihtsalt: „Hea küll, poisid tulevad homme üheksase bussiga.“ Ja pani toru hargile. Teras oli tubli kommunist ja teeneline õpetaja. Minu jaoks liiga „teeneline“. Mind saadeti Põltsamaale koos sõbra Jaak Holmiga, kes oli arstide laps. Põltsamaal valitses minu meelest ülearu karm kord ja Jõgeva tundus selle kõrval täitsa inimlik koht. Pealegi oli võimatu kell kuus hommikul bussi peale minna, et kell kaheksa koolis olla. Seega jõudsin alles kolmandasse tundi. Tundsin, et pendeldamine Jõgeva ja Põltsamaa vahet on liiga keeruline ja otsustasin internaadi kasuks. Esimesel õhtul kell pool kuus panin nagu alati raadio mängima, et Ameerika Häält kuulata. Tuli kasvataja ja karjus, et see on keelatud. Saatsin ta kuradile ja kuulasin lõpuni.“

…………………………………………………………………………….

Alo ja Rita armulugu

Kui vaadata tagasi Alo ja Rita loole, siis nendevaheline armuleek käivitas Alo loomingulisuse ja musikaalsed otsingud. Ujedast provintsipoisist sai noor mees, kes ihkas kuulsust ja tähelepanu.

„Ma olin lihtne maatüdruk, kes oli tulnud linna, saanud lavakasse sisse ning oli tohutult energiat täis. Ega ma vist väga hästi aru ei saanud, kuhu ma olin sattunud,“ alustab Rita Rätsepp Tallinna vanalinna kohvikus. „Meie ühikatoad asusid ühe koridori peal, mina elasin toas 114 ja Alo koos Urmas Lattikasega toas 107. Alo tundis ennast suures linnas ebakindlalt, ta oli tegelikult plaaninud sügisest kooli pooleli jätta ja Jõgevale tagasi minna. Alot iseloomustasid hellus, haprus, tundlikkus, turvalisus, soojus. Ta tekitas emaliku tunde ja soovi tema eest hoolitseda. Kihlusime Pirita kloostri varemetes altari juures. Ta langes põlvili ja palus mu kätt. Meil oli palju filmilikke episoode. Mulle meeldis luuletusi lugeda. Olin ju Mikk

Mikiveri kursuselt, Juhan Liiv oli meil kohustuslik, seda tuli mul varrukast ja eks ma harjutasin ka eksamiteks. Kooserdasime palju vanalinnas ringi, lõgistasime uksi ja ronisime tornidesse. Kiiresti, isegi liiga kiiresti kolisime kokku. Alo vanemad ostsid pojale korteri Aarde tänavale 1981. aasta suvel. See oli üpris kitsas, aga ikkagi esimene oma pesa, kus klaveri all oli ruumi ka mõnele hilja peale jäänud külalisele. Sinna Aarde tänava korterisse panustasid meie mõlema perekonnad, aga Alo pool siiski veidi enam.

Muusikapedagoogika Alot ei köitnud. Ta tahtis olla tõsiseltvõetav helilooja ja läks õppima Eino Tambergi juurde kompositsiooni. Samas oli Alo ebakindel, talle tuli süstida eneseusku. Alo oli keskkooli ajal kirjutanud ühe loo (instrumentaalpala „Raudne kägu“ – P. k.) ja see polnud välja tulnud. Küsisin: kust sa tead, et ei oska? Ta ise arvas, et see ei õnnestunud. See oli pikem jutuajamine, mis algas juba Jõgeval. Võtsin Tallinnas Aarde tänaval riiulist Hando Runneli lasteluulekogu „Mõtelda on mõnus“, ulatasin talle ja laususin, et kirjuta midagi – kui meil lapsed tulevad, siis on midagi neile laulda. Ise läksin magama. See jutt oli naljaga pooleks. Hommikuks oli tal kaks laulu valmis: „Hää on“ ja teine oli „Sääl kaugel, kaugel Põhjalas“.“

Ühel päeval andis lootustandev helilooja Erkki­Sven Tüür Alole üle ansambli In Spe juhtimise. Ka see asjaolu innustas ja sundis Alot loominguga tegelema. Tartu levimuusikapäevadel tahtsid ju kõik ennast näidata.

Alo õppis aastatel 1979–1984 muusikapedagoogika erialal ja seejärel kompositsiooni erialal, mille lõpetas 1988. Üks põhjusi, miks Alo sai nii pikka aega muusikat õppida, oli rikas isa. Evaldi töö oli loomade varumine ja sõiduautode ostmine, maja ehitamine või laste koolitamine ei olnud selles peres probleem.

Rita Rätsepp: „Ka Mikk Mikiver pidas Alost väga. Alo tegi väga hea muusikalise kujunduse Mats Traadi näidendile „Pommeri aed“, mida Mikiver lavastas. Mikk uuris veel minu kaudu, kas Alo oleks nõus. Alo polnud muusikalist kujundust varem teinud, siis said nad kokku ja

arutasid. („Pommeri aed“ esietendus 2. veebruaril 1985 – P. k.). Ka Draamateatri muusikajuhi Viive Ernesaksaga sai Alo suurepäraselt läbi. Kullervo etenduses mängis ta suuri timpaneid ja hiljem laenas neid teatrilt lauluväljaku kontserdi jaoks.“

29. augustil 1986 noored abiellusid vaikselt, pidu ei tulnud. Rita meeldis väga ka Alo vanematele. Enne lapse sündi, 18. juunil 1987 käisid nad Tallinnas Ritale ja Alole uut suuremat korterit ostmas.

Raun ja Nassar saabusid pärast keskööd

1. mail 1988 toimus Tallinna Linnahallis Töökollektiivide Liidu üritus, kus esinesid ETV tollased populaarsemad saatejuhid, kes võisid kutsuda ühe külalise.

Vahur Kersna, kes oli Aloga sõbraks saanud ja Jürit tundis juba ülikooli ajast, kutsus Jüri. Võimalik, et nad läksid sinna otse aiapeolt.

Jüri Leesment: „Sai jah sel üritusel peetud oma esimene ja ainus isamaakõne. Tolleks hetkeks oli valmis ja lindis kaks isamaalaulu: „Mingem üles mägedele“ ja „Eestlane olen ja eestlaseks jään“. See oligi esimene kord, kui need kaks laulu kõlasid. Kogu saal tõusis püsti, meeletu aplaus. Aga enne veel sain ma sõna ja ütlesin lavalt, et „meie põlvkonna eesmärk pole mitte mingi isemajandav Eesti, vaid täiesti iseseisev Eesti Vabariik, ning praegune valitsus peab viivitamatult tagasi astuma.“ Taas meeletu aplaus. Saal kukkus suurest rõõmust hõiskama, aga Alo pidi end lolliks vihastama. Kui pärast lava taha läksin, oli Alo maruvihane ja karjus: „Mida sa, tõbras, tegid, nüüd on raudne värk, et need laulud keelatakse ära ja neid ei saa Tartu levipäevadel esitada.“ Kultuuriminister Lotile kutsuti üldse kiirabi. Õhtul võtsime Aloga veidi napsi ja leppisime ära. Nagu alati. Üldse me tülitsesime erakordselt vähe, kui arvestada koosoldud aega lapsest saati.

Jõudsin siis koju ja öösel kell kaks kõlas uksekell. Mis nüüd? Ukse taga seisid kaks psühholoogi, vana sõber Riho Nassar, tollal aktiivne tegelane Võru Noortekolonnis, ja Mait Raun, kellega varsti samuti lähedasteks sõpradeks saime. Mõlemad rääkisid segast juttu, et sõitnud kutsika ehk marsruuttaksoga koju ja kogu marsa oli arutanud, et Leesment pannakse nüüd kindlasti kinni. „Minge persse, ei juhtu midagi,“ vastasin ma tigedalt, sest olin unine. Ei osanud ma miskit karta.“ Mait Raun pühendas juhtunule oma raamatus paar lehekülge. Dialoogi lõpus soovitas ta Jüril kiiresti üles otsida Eve Pärnaste, kes suutvat organiseerida kiire lahkumise valge laevaga.

Jüri ei öelnud midagi uut. Kõik said aru, et küsimus on iseseisvuses, kuigi mõned poliitikud rääkisid isemajandamisest, aga ka uuest liidulepingu sõlmisest ja uutel alustel astumisest vaimselt puhastunud Nõukogude Liidu koosseisu. Kuid kõik, kelle veri veel voolas ja süda lõi õiges rütmis, said aru, et kui tekkinud segaduses õnnestub juba välja astuda, siis tuleb ka kiiresti Lääne suunas jooksu panna. Siis saabusid 10. Tartu levimuusikapäevad. Just seda üritust silmas pidades olidki mainitud laulud ju kirjutatud.

Levimuusikapäevad oli tore üritus, kus komsomolieliit ja muusikud said kevadises Tartus koos ja eraldi viina võtta. Muusikute eliit oli paigutatud luksuslikule jõelaevale, et nad ei läheks linna peale kakerdama. Kaunimad groupie’d said muidugi ka laevale, et kohtuda oma iidolitega, kodumaise levimuusika ikoonide, tähtede ja tähekestega!

Kevadisel päeval, 14. mail Tartu lauluväljakul ühendusid nooruslik elutahe, kevadpäike, revolutsiooniline meelsus ja kerged promillid kontserdiks, mida võiks nimetada laulva revolutsiooni kulminatsiooni alguseks. Rahvahulka ilmusid eikusagilt sinimustvalged lipud.

Tagantjärele räägitakse, et need olid toonud usuorganisatsiooni Elu Sõna liikmed või põllumajandusakadeemia tudengid. Eesti NSV kommunistliku partei liidri Karl Vaino tagasikutsumiseni Moskvasse

jäi kolm nädalat. Üritusest oli vapustatud nii Mait Raun kui kogu progressiivne inimkond. Juba prooviperioodi koos In Spe ja Kiigelaulukuuikuga on Ivo Linna nimetanud puhastustuleks, milles taheti põleda, tundes ennast paganama hästi.

Jüri Pihel: „Viis isamaalist oli programm, mantra, seda jäädi uskuma. Kuid ka Justamendi. „Maa tuleb täita lastega“ oli ehe ja suurepärane. Levimuusikapäevadelt võtsime lindi kaasa, monteerisime mõned sinimustvalged lipud fookusest välja ja lasime järgmine päev „Noortestuudio pärastlõuna“ eetrisse. Esmaspäeval eetris olnud levimuusikapäevade saatest olid lipud juba täiesti välja monteeritud.“