Meditatiivseid märkmeid maailmatelgi seest

Angela Soobi näitus «Norra mets. Sinivaal». Näitusevaade. Foto: Stanislav Stepashko

Foto tulekuga tõusis rohkem esile kunstnike isik ja sõnum. Me otsime teosest rohkem kunstnikku ennast – tema tundeid, kannatusi ja mõtteid. Seetõttu on mulle armas, kui kunstnik, kes pole tingimata sõnakunstnik, vaevub ise oma tööst rääkima ega palka suuvoodrit. Paradoksaalselt moel võib lihtne jutt kasvada ajapikku tähenduslikuks ja mahukaks.

Siin on ka Angela Soobi pluss. On tajutav, et ta ei taha esineda ja esitada, ent otsib ise. Nii lõputult tapeedisarnaseid mustreid leitud kangatükkidel läbi maalides (nagu tahaks ta maalida sama hästi kui mustrimeistrid Vihm, Pori või Pakane), neid tükke hiigelmaastikeks kokku traageldades kui ka näitusetekstis oma kunstitegu mõtestades. Pildid on kompivad ning kunstniku tekst niisamuti.

Nõnda ei tahagi pikalt hakata spekuleerima, mis see Soobi maailmatelk või «diem Perdidi» ehk kaotatud päev täpselt endast kujutavad ning kas see telk ehitatakse meie kohale või kaitseks. On see peitupugemistelk? Paar assotsiatiivset nimeloopimist siiski teen. Suvisel kunstihoone väljapanekul «Unusta tont» oli Merike Estna lasknud abilistel maalida oma usse sadadele kahhelkividele, aga ma polnud kindel, kas nende peal tuleb käia ja nii kunsti edasi arendada või neid eemalt vaadata.