Eesti Kunstimuuseumi juubeliaasta algab näitusega «Alguses olid ... Köler ja Weizenberg»

Johann Köler. Itaallanna (Roomlanna). 1858. Eesti Kunstimuuseum / August Weizenberg. Ideaal. 1888. Eesti Kunstimuuseum Foto: Kollaaž

Eesti rahvusliku professionaalse kunsti rajajate Johann Köleri (1826–1899) ja August Weizenbergi (1837–1921) loomingu näitus Kadrioru kunstimuuseumis (avatud alates 7. detsembrist), toimub Eesti Vabariigi 100. juubeliaastal ning ühtaegu Eesti Kunstimuuseumi 100. juubeliaasta künnisel, avades juubelile pühendatud näituste sarja. Need suurmeistrid panustasid iseseisva Eesti sündi nii oma loomingu kui ka osalemisega rahvuslikus liikumises.

Näitus esitab valikut kummagi kunstniku töödest, mis asuvad nii Eesti muuseumides ja erakogudes kui ka välismaises, ent eesti juurtega erakollektsioonis. Kokku on väljas rohkem kui 100 maali ja skulptuuri, lisaks mudelid ja eskiisid. Suurem osa eksponeeritud teostest pärineb Eesti Kunstimuuseumi kogudest, kus on suurim valik Johann Köleri ja August Weizenbergi teoseid.

Kuigi stilistiliselt kuulub Köleri ja Weizenbergi looming hilisakademismi ilmingute hulka ning on tihedalt seotud Vene 19. sajandi teise poole kunstiarengutega, aitasid nad oma eeskujuga nii otseselt kui ka kaudselt kaasa rahvusliku kunsti sünnile, rahva eneseteadvuse ja kultuurilise taseme tõusule. Nende edukas karjäär andis julgustust 20. sajandi hakul kunstnikuteed valinud eesti noortele.

Köleri teostest nähti kodumaal tema eluajal vaid üksikuid. Weizenbergi teosed jõudsid kodupublikuni varem ja suuremal arvul. Õppides akadeemiates – Köler Peterburis ning Weizenberg Berliinis, Peterburis ja Münchenis – olid nad omaks võtnud kunstiideaalid, millele jäid truuks oma loometee lõpuni. Seetõttu pälvisid nad kriitikat 20. sajandi alguse uuendusmeelselt kunstnike põlvkonnalt. Kunstiajaloo hinnangud akadeemilisele kunstile on muutunud objektiivsemaks ajalise distantsi suurenedes – on hakatud nägema selle arengut, seoseid uuenduslike vooludega. Sellest tulenevalt vajavad teatavaid korrektiive ka hinnangud Weizenbergi ja Köleri loomingule, ehkki selle kõrget professionaalset taset ja tähendust eesti kunstikultuuri jaoks on ennegi tunnistatud.

Köleri ja Weizenbergi suurt ühisnäitust ei ole varem toimunud, kuigi mõlema meistri personaalnäitused on 20. sajandi teisel poolel toimunud Kadrioru lossis regulaarselt seoses nende suuremate juubelitega. Köleri esimene isikunäitus Eestis sai teoks kunstniku 100. sünniaastapäeva puhul 1926. aastal Kadrioru lossis. Weizenbergi esimene isikunäitus toimus juba tema eluajal, 1878. aastal Eestimaa Provintsiaalmuuseumis – see oli ühtlasi ka esimene eesti rahvusest kunstniku näitus. Asunud 1914. aastal Tallinna, sai Weizenberg 1919. aastal Eesti Vabariigi Haridusministeeriumilt loa elada Kadrioru lossi merepoolses tiibhoones, lossis eneses aga avati tema skulptuuride näitus. Viimati toimus suur Köleri loomingu näitus 2001. aastal Rüütelkonna hoones, Weizenbergi teoste suurem väljapanek aga jääb 1987. aastasse.

Praegune näitus annab ülevaate mõlema meistri loomingust, tuues välja paralleele nende kunstis, esteetilistes tõekspidamistes ja elutee keerdkäikudes. Väljapanekut avavad eestiainelised teosed, mida on eriti hinnatud ja esile tõstetud kogu eelneva sajandi jooksul. Kuid ainestik ei määra kunsti rahvuslikkust, nagu seda ei määra ükski kunstisuund. Rahvusliku kunsti aspektist on vägagi tähtis, et Köler maalis oma teoseid näiteks Roomas ja Pariisis ning et Weizenbergi paelusid Shakespeare’i tegelaskujud.

8. märtsil tähistatakse Johann Köleri sünniaastapäeva kunstniku monograafia esitlusega. Monograafia autoriks on Mai Levin.

Näituse kuraator: Mai Levin

Kujundajad: Mari Kurismaa, Mari Kaljuste, raamatu kujundus – Tuuli Aule

Koordinaatorid: Kerttu Männiste, Aleksandra Murre