Seiklused näitusel «Salajane vilin metsas»

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Kaader Mari-Leen Kiipli videost "Kala, kes neelab maailma. Osakesed, mis tantsivad päikesekiirtes" Video kahes peatükis 10' 15'' 2018

FOTO: Kogo galerii

Kuula artiklit

Tartus toimus 25-28 oktoobril  II Valgusfestival. Põhinäitusi eksponeeriti Tartu Kunstimajas (25 okt -11. nov ). Kogo galeriis on aga veel lahti ja nö kõrvalprogrammi raames Mari-Leen Kiipli ja Kristi Kongi näitus pealkirjaga «Salajane vilin metsas».

Sisse astudes haarab esimesest hetkest Kristi Kongi äärmiselt lummav ekspositsioon laest maani rippuvate värviliste kangastega. Neid imeilusaid ja üksteisega harmoneeruvaid värve oli 74 ja nad on riputatud nii risti-rästi, et nendest läbiminek meenutas toredasse labürinti sattumist.

Ruumi tagaseinas jookseb Mari-Leen Kiipli kaheosaline video «Kala, kes neelab Maailma» ja «Osakesed, kes tantsivad päikesekiirtes».  See kujutab öist sügisest metsa. Video on väga ilus, huvitava kaamera liikumisega, kord oli esiplaan paigal ja tagaplaan liikus, siis jälle vastupidi. (Seda on Sirbis põhjalikult kirjeldanud Anti Saar). Toimub ka väike tegevus – kunstnik, topp seljas ja retuusid jalas, roomab välja ürgkala kõhust ja hakkab tantsima.

Seda näitust juhtusin ma esmakordselt kunstnikega toimunud intervjuu ajal, mis jäi mulle üsna segaseks. Ka pealkiri desorienteerib, sest ainsaks heliks selles ruumis on vihmasabin. Hakkasin uurima, süvenesin infoteksti, mis on täis kateta sõnu (nt utoopiline geomeetria), mis iseloomustab viimastel aastatel enamike kunstitekste Eestis, lobisesin galeristiga, lugesin juba ilmunud arvustusi, saatsin ühe targa näitusele.

Tõdesin, et autorid on võtnud ette liiga palju teemasid, liig raskeid ülesandeid. TÜ etnoloogia professor Art Leete kirjutab Müürilehes (16. nov) artiklis «Inimesed on taimede uni», et Lõuna-Ameerika põliselanike atšuaride jumalad peavad inimesi taimedeks. Mari-Leen Kiipli ütleski, et tal oli soov olla üks päev taim. Kuid roomavas naises näeme elusolendit – ussi. Ning kala ei ela metsas.

Anti Saar on minust targem olnud: «Muidugi, Kongi ja Kiipli näituse taga on ka story, müüdid, metafoorid ja muu sekundaarne kodeering, aga ma ei tihka sellesse süveneda, sest miski ütleb mulle, et see lisamõõde võiks mu kunstikogemuselt midagi röövida. Tahan jääda joonte, pindade ja ruumi, varju ja valguse juurde».

Mind painasid Kristi Kongi 74 kaunist värvitooni ja palusin autorilt täiendavaid andmeid. Kongi: «Olin kolm nädalat Mehhiko džunglis residentuuris. Iga päev võtsin ette jalutuskäigu päikesetõusust kuni loojumiseni, teekond hommikust õhtuni ja dokumenteerisin seda kolmel viisi. Visandas detaile, panin paberile värvitoone ning joonistasin kaarte.  Mina kujutasin valgust, Mari-Leen pimedust».

Lõpuks ometi midagi lihtsat ja selget.

Vaated Kristi Kongi maaliinstallatsioonile "Salajane vilin metsas" Maaliinstallatsioon, segatehnika, 2018.

FOTO: Diana Tamane/Kogo galerii

ARVUSTUS

«Salajane vilin metsas»

Mari-Leen Kiipli ja Kristi Kongi

Kogo galeriis 7. detsembrini

Tagasi üles