Eesti imeline muinasjutt Miks «Eia jõulud» on tählepanuväärne film?

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Hetk Anu Auna filmist «Eia jõulud Tondikakul», peategelane Eia (Paula Rits) ja Ats (Siim Oskar Ots).

FOTO: Kristjan Mõru

Lugu kuulatav Minu Meedia tellijatele

«Eia jõuludes» on kõik paigas. See on ilus, armas, südamlik, õigeid väärtusi rõhutav – nagu mobiiltelefonioperaatori või lihakombinaadi premium-klassi toodete reklaam, kus kaks-kolm põlvkonda (ilusates riietes kenad inimesed) ühiselt lauda katavad ning naeratades pakke avavad.

Andku tegijad mulle andeks, et võrdlesin Eesti uut täispikka lastemängufilmi jõulureklaamiga, aga tegin seda heast südamest. Eesti filmivaramust lihtsalt võrdlust leida on raske. Meil ei ole veel nii puhast (jõulu)žanrifilmi tehtud kui Anu Auna «Eia jõulud Tondikakul». Ühe erandiga: «Lepatriinude jõulud».

Kui te kujutate ette «Lepatriinude jõulude» atmosfääri, siis just selline on ka «Eia jõulude» õhustik. Imeline idüll, mis koosneb õiges vahekorras hellusest, mõistmisest, hoolimisest, armastusest (aga vürtsi lisamiseks ka näpuotsatäiest armukadedust), sõprusest, väikesest naljast ning heast toidust.

Tagasi üles