Auhind kui patsi- ja peenisepikendus?

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Maarja Kangro 2011. aastal Friedebert Tuglase novelliauhinda vastu võtmas.

FOTO: Liis Treimann

Lugu kuulatav Minu Meedia tellijatele

Ehkki käesoleva kirjutise žanrimääratluseks on päismikus märgitud arvustus, on tekst ise määratud sellena läbi kukkuma, kuna tema objekt – Maarja Kangro teos «Minu auhinnad» – ei allu eriti arvustamisele.

Kriitiline analüüs eeldab selgelt teadvustatud ja eksplitseeritud kaanoneid ning kriteeriume. Ent «Minu auhinnad», mis jääb žanriliselt kuhugi autobiograafia, esseistika ja ajaloolis-sotsioloogilise referaadi vahelisele eikellegimaale, libiseb kaanonitel ja kriteeriumitel eest ära, viib ka kõige püüdlikumalt suunatud pilgu kiiresti fookusest välja. Sest nimetatud žanrid evivad väga erinevaid mängureegleid, kutsuvad lugejas esile vastandlikke eeldusi ja ootusi.

Kangro raamatu pealkiri ei peta – see teos räägib tõepoolest loovisiku tunnustusvajadusest ning seda rahuldama määratud auhindadest. Siin on ühtede kaante vahele pandud kaks täiesti erineva stiili ja autoripositsiooniga tekstigruppi: kronoloogiliselt reastatud mälestused Kangro kui kirjaniku ja tõlkija kümnest senisest auhinnasaamisest ja kolmest auhinnajagamisest ning vormilt pigem referatiivne kui esseistlik ülevaade kirjandusauhindadest nii Eestis kui ka mujal maailmas. Minu sõnavõtt keskendub neist üksnes esimesele.

Tagasi üles