Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2018/01/27/7521105t1h5dd3.jpg)
/nginx/o/2018/12/06/11635157t1hf6e7.jpg)
Ehkki käesoleva kirjutise žanrimääratluseks on päismikus märgitud arvustus, on tekst ise määratud sellena läbi kukkuma, kuna tema objekt – Maarja Kangro teos «Minu auhinnad» – ei allu eriti arvustamisele.
Kriitiline analüüs eeldab selgelt teadvustatud ja eksplitseeritud kaanoneid ning kriteeriume. Ent «Minu auhinnad», mis jääb žanriliselt kuhugi autobiograafia, esseistika ja ajaloolis-sotsioloogilise referaadi vahelisele eikellegimaale, libiseb kaanonitel ja kriteeriumitel eest ära, viib ka kõige püüdlikumalt suunatud pilgu kiiresti fookusest välja. Sest nimetatud žanrid evivad väga erinevaid mängureegleid, kutsuvad lugejas esile vastandlikke eeldusi ja ootusi.
Kangro raamatu pealkiri ei peta – see teos räägib tõepoolest loovisiku tunnustusvajadusest ning seda rahuldama määratud auhindadest. Siin on ühtede kaante vahele pandud kaks täiesti erineva stiili ja autoripositsiooniga tekstigruppi: kronoloogiliselt reastatud mälestused Kangro kui kirjaniku ja tõlkija kümnest senisest auhinnasaamisest ja kolmest auhinnajagamisest ning vormilt pigem referatiivne kui esseistlik ülevaade kirjandusauhindadest nii Eestis kui ka mujal maailmas. Minu sõnavõtt keskendub neist üksnes esimesele.
Teema on Kangrol valitud tabavalt ning julgelt, ühtaegu nii kõmu-, turu- kui ka missioonitundlikult. Sest kultuuriauhindadest, mille hulk näib üha kiirenevas tempos kasvavat, pole varem eesti keeles sedavõrd isiklikul, statistilisel ning üldistaval moel kirjutanud keegi.
Kogu selles ettevõtmises on midagi armsalt huligaanset. «Minu auhinnad» kujutab enesest katset rääkida avalikult asjadest, millest «kultuursed» inimesed muidu suuremas seltskonnas või tiražeerimiseks mõeldud kirjutistes ei räägi. See raamat madaldab loomingulise eneseväljenduse looja egoistliku tunnustusvajaduse avalduseks, rebib viigilehe geeniusekandidaatide tegevust ja tujusid suunavatelt tungidelt ning kompleksidelt, paljastab ringkäenduse kultuuri staatusesümbolite ja auhinnarahade jagamisel.
Kuulsusetuse koorem rõhub raskemalt kui kuulsuse oma
Olen seisukohal, et kõigi nende inimeste jaoks, kelle eksistents ei kujuta enesest pidevat majanduslikku või füüsilist olelusvõitlust, on elu ühel või teisel moel sport. Olla inimene, on olla sportlane. Homo sapiens mitte üksnes ei armasta mõelda hierarhiliselt, vaid ta vist ei oskagi teisiti mõelda.
Oleks lubamatult idealistlik arvata, et sportlik mõtteviis piirdub üksnes füüsilist pingutust nõudvate reeglistatud mängudega. Kaunites kunstides esineb seda vähemalt sama palju kui kehakultuuris. Olles oma pika, ent tühise elu jooksul lävinud piisavalt palju nii sportlaste kui ka loovisikutega julgen selle valimi põhjal väita, et kirjanike, kunstnike, näitlejate ja lavastajate-režissööride tunnustusvajadus on kordi – parandus: kümneid kordi – suurem kui jalgpalluritel, jäähokimängijatel ning kerge- ja raskejõustiklastel.
Ent kuidas saab looja oma edevust legitiimselt rahuldada, kuidas tõusta üldaktsepteeritud moel esile ümberringi vohava keskpärasuse hulgast? Läbi teoste ei pea looja võitlust mitte niivõrd oma talendi erakordsuse (mida valdav enamik loominguga avalikkuse ette tulnuid võtab ekslikult enesestmõistetava antusena), vaid oma talendi erakordsuse avaliku tunnustamise nimel. Sest autori ja tema teoste väärtuse peab legitimeerima ja objektiveerima keegi teine. Kriitikute hinnangud ei kipu jääma kõlama, ent žüriide ja auhinnakomisjonide määratud preemiad ja aunimetused kuuluvad justkui ajaloole ning kõlbavad devalveerumatu butafooriana kaunistama laureaadi CVd, kodust kapi- ja kaminaäärt ning nekroloogi.
Nagu me kõik aga teame, on kultuuriväljal premeerituid vähe, ent preemiatest ilmajäänuid palju. Suur osa neist, kes ei osutu võitjaks, tunneb end kaotajana (mõneti paradoksaalsel moel kehtib see iseäranis preemia nominentide kohta). Läbikukkumine auhinna kavalerina tähendab paljudele läbikukkumist loojana, või koguni inimesena. Mis on ühtaegu väga traagiline ja väga-väga koomiline.
Lohiseb mööda sündmuste pealispinda
Kangro raamatu suurimaks puuduseks pean subjektiivsetest ootustest lähtuvalt seda, et see on oma autobiogaafilises osas kohatisest avameelsusest hoolimata väga valiv: autor kirjutab pikalt ja põhjalikult neist auhindadest, mida ta on võitnud (mis pole teemana eriti huvitav, ei võimalda teda inimese ja loojana piisavalt avada), ent ei räägi auhindadest, millest ta – ja ma olen täiesti kindel, et neid leidub – rohkem või vähem ootamatult ning ebaõiglaselt ilma on jäänud (see annaks võimaluse näidata tema väärtushinnanguid ning tooks teksti natukenegi draamat, mis seal praegu peaaegu täielikult puudub).
Kõik need kümme võitu on Kangrole enesele näiliselt igati enesestmõistetavad ja ainuvõimalikud ning seega nii sportlikus, juriidilises kui ka emotsionaalses plaanis täiesti konfliktivabad. Refleksioon nende üle lohiseb mööda sündmuste pealispinda ega ulatu psühholoogilises plaanis eriti sügavale. Tekst on kirjutatud hoogsas, sõnaosavas ja kergelt anekdootlikus stiilis, mis teeb lugemise lihtsaks ja meelelahutuslikuks kogemuseks.
:format(webp)/nginx/o/2018/12/06/11635158t1hd2e2.jpg)
Ent sarnaselt Kangro eelmise teosega «Klaaslaps» leidub ka siin liiga palju peateemasse puutumatut olmet, autori sihik ja proportsioonitaju on natuke paigast ära (seda väites olen mõistagi valmis avalikult tunnistama, et esitan ja esindan mingeid bloginduse-eelse ajastu ideaale).
Oma auhindadest rääkides peatub Kangro pikemalt – või koguni peamiselt – sellel, kus ja kelle käest ta auhinnavõidust teada sai, mis ilm oli, mis tal seljas oli, mida tseremoonial süüa ja juua anti, mida keegi ütles, mida ja kus söödi ja joodi, kuhu linnaossa sai koos kellega pärast autoga sõidetud jne. Millegipärast on väga palju juttu liiklusest, sh sekeldustest liikluspolitseiga (pakun, et sel teemal kannaks Kangro nii teksti kvantiteedi kui ka kvaliteedi osas välja eraldi autobiograafilise teose).
Need olmelised detailid ei anna mingit üldistusväärset pilti autori argielust või mõtte- ja tundeilmast ning jäävad selles tekstis lobaks, mida ma lugedes üha teadlikumalt vahele hakkasin jätma. Selle asemel oleks Kangro võinud anda hoopis biograafilist tausta oma loomingule, avada auhinnatud teoste saamislugu, võrrelda neid isiklikust vaatepunktist ülejäänud nominentidega jne. Et teos ei sisalda seda, mida mina oleks soovinud, pole mõistagi mitte teose, vaid minu probleem.
Selektiivne sarkasm ja kahekordne topeltmoraal
Pean tunnistama, et ma ei ole tundlik mitte üksnes inimese, vaid ka lugejana – ma ei armasta moraalset vägivalda ei elus ega raamatutes. Selles liinis kannatab «Minu auhinnad» paljuski samade hädade käes nagu Kangro eelmine teos «Klaaslaps». Mõlema autoripositsioon on ühtepidi üleintellektuaalne ja irooniline (okei, ka leebelt eneseirooniline), ent samas ühtaegu agressiivne ja ennastõigustav.
«Klaaslapses» vaatab Kangro maailmale isikliku tragöödia kõrguselt, aga langeb madalale, elades häirivalt sageli oma leina välja inimeste peal, kes seda objektiivselt võttes millegagi ära pole teeninud. «Minu auhindades» annavad läbinägelik intellekt, sarkasm, iroonia ja mingi veider tõelembus Kangrole näilise intellektuaalse ja moraalse üleolekutunde enamiku teiste suhtes, mida ta väljendab kohati päris otsesõnu.
Teised, keda on raamatus nimetatud peaaegu läbivalt nende pärisnimedega, on üldistatavad, naeruvääristatavad, allutatavad inimestena ühe lühilausega nii moraalsetele kui kohati ka esteetilistele hinnangutele. Selles plaanis on «Minu auhinnad» vaese mehe «Musta pori näkku». Mida võiks – ja ehk isegi peaks? – vist võtma tänapäeva kontekstis pigem komplimendina.
Raamatu avasõnas avaldab Kangro lootust, et auhindade «teema käsitlemine suurendab lõpuks solidaarsust, mõistmist ja võibolla isegi võrdsusetunnet loojate vahel» (lk 14). Kardan, et sel lootusel pole määratud täituda. Kangro kirjutab tabavalt, et «ilma sõbraliku õeluseta läheb kirjandusest rääkimine igavaks» (lk 93). Kuid selle hoiaku taga, mida ta neil teemadel kirjutades kasutab, pole õnneks päris õelus ega kahjuks ka mitte sellena üheselt äratuntav sõbralikkus.
Kangro sarkasm on väga selektiivne, lähtub mingist nähtamatust ja selgelt sõnastamatust, ent ometi üheselt tajutavast piirjoonest «õigete» ja «valede» vahel. Viimaste hulka on läbi spekulatiivsete järelduste sattunud ka näiteks need kolleegid, kes hääletusel tema teose kandidatuuri vastu võisid hääletada (lk 81, 120).
Kahekordset topeltmoraali õhkub tema tegevusest Balti Assamblee auhinna žüriis. Kangro kulutab palju trükitinti teiste žüriiliikmete intellektuaalseks ja moraalseks madaldamiseks, ent peab enda valikut ning selle läbisurumiseks mõeldud strateegiaid, mis ülejäänutest sisulises ja vormilises plaanis kahjuks millegi poolest ei erine, täieliku enesestmõistetavusega legitiimseteks.
Suurte ironistide puhul on nende autoripositsiooni ja stiili peamiseks tuleprooviks suhtumine iseendasse: iroonia ja eneseiroonia kvalitatiivne ning kvantitatiivne suhe. Selle kriteeriumi kohaselt kukub Kangro minu silmis ironistina läbi, kuna tema toon on varjamatult ennastimetlev ja -õigustav. Nii näiteks irvitab ta nende laureaatide üle, kes oma välismaal saadud preemiatest ise kodumaisele meediale pressiteateid saadavad (lk 181), ent kirjutab samas ilma vähimagi eneseirooniata samal teemal terve peatüki raamatusse. Või on siin mängus subtiilne kiht metairooniat, mida mina, maapoiss, lihtsalt ära ei osanud tunda? Ilmselt ongi.
«Minu auhindade» esimene pool, mida võib pidada teose kaalukaimaks osaks, kuna selle pealkiri on ühtlasi raamatu pealkiri, kukub minu silmis läbi eelkõige selle poolest, et teksti subjekt jääb kahvatumaks kui selle objekt (auhinnandus kui selline). Ma ei tunne Maarja Kangrot isiklikult, kuid olen veendunud, et ta on inimesena päriselus huvitavam kui selle autobiograafilise teksti minategelasena. Ja kui see ei ole kirjaniku jaoks läbikukkumine, siis ma ei tea, mis seda üldse oleks.
Maarja Kangro
«Minu auhinnad»
Nähtamatu Ahv, 2018
335 lk
/nginx/o/2018/12/06/11635159t1h3031.jpg)