Kirjanduse kollane

Sirje Kiin, «Pühendused. Mälestusi eesti kirjanikest». Foto: Raamat

Kirjastajana jala jõudsasti maha saanud Tiina Kaalepi mõte on suurepärane: kes siis veel võiks usutavalt ja põnevalt rääkida kirjanike eraelust ja omavahelistest suhetest kui mitte nad ise. Pealegi on eesti kirjandusklatši ema Elo Tuglase «Tartu päeviku» ilmumisest 1996 (kordustrükk 2008) juba üksjagu aega möödas, ja kuigi igat sorti päevikuid, meenutus- ja mälestusraamatuid kirjanikest aeg-ajalt ikka trükitakse nii sarjaviisi kui ka ühekaupa, on proua Tuglase sapikollane siiamaani ületamata jäänud.

Jääb nüüdki, heas mõttes – klatši ja kõmu küll siin-seal leidub, õelutsemist mitte. Kui üldse keegi mõistab loojat loojana, siis on see teine looja – see veendumus on põhjus, miks on selle sarja idee mulle tohutumalt sümpaatne. Samuti usun, et loojad mõistavad üksteist paremini ka nn inimestena. Sugulased, lähedased või muud asjalised võivad inimlikust kaasaelamisest hoolimata kõige tähtsamast üleüldse mitte aru saada (vt nt Mari Tarandi «Ajapildi sees», 2008, Aili Paju «Betti, kibuvits õitseb», 1992).