Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2014/01/07/2737386t1h5ea3.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2018/12/07/11636608t1h7919.jpg)
Pärimusmuusika puhul peetakse olulisteks tunnusjoonteks ja jututeemadeks muu hulgas kahtlemata autentsust, traditsioonilisust ja sellega seoses ilmselt ka teatavat konservatiivsust. Kas on ikka nii, nagu alati on olnud? Pärimus peaks justkui minevikku edasi kandma. Aga kui on minevik ja selle edasikandmine, peab kusagil ilmselt asuma ka tulevik – vähemalt läänemaailmas domineerinud väärtus- ja ajasüsteemis. Nii et kui rääkida pärimusmuusika puhul konservatiivsusest, oleks see ilmselt vaid pool juttu. Teine pool jutust võiks käsitleda või peaks käsitlema tulevikku.
Maarja Nuut esindab seda osa pärimusmuusikast, mis vaatab tuleviku poole, ning arvestades tema karjääritrajektoori katkestuslikku ja hüppelist loomust, võiks öelda, et jätkab mingisugust modernismiprojekti.