Rindeteateid naiskunstnike näitusetandrilt

Kris Lemsalu «Holy Hell O»

FOTO: Mark Blower/Goldsmiths CCA

Alexis Hunter võitles barrikaadidel juba siis, kui Kris Lemsalu sünnini (1985) jäi veel ligi kaks aastakümmet. Esimese põlve radikaalne feminist lavastas 1960ndate kuumadel seksuaalrevolutsiooni aastatel kompromissituid fotoseeriaid sugude sõjast ning kapitalistliku ühiskonna halastamatusest naiste ja nende seksuaalsuse ärakasutamisel ja sellelt tulu lõikamisel.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Hunteri fotod on täis sütitavat energiat, viha ja jõudu. «Feminism ja marksism!» hüüab üks toonase võitluse plakat. Kõrval olev pildiseeria jäädvustab kiretult sarmika seelikus naise. Seeria esimesel fotol hakkab seelik tasahilju tõusma, kuni viimasel katab otsekui burkana naise näo, paljastades samas niueteni ta jalad ja muutes ta otseses mõttes näotuks seksobjektiks. Seksikad kõrgekontsakingad paneb Hunter oma piltidel põlema, et protestida piina ja tervisehädade (nt labajalaluude muundumine) vastu, mida «õrnem» sugu tikk-kontsadel tippides peab kannatama.

Seda kõike näeb Londoni uusimasse nüüdiskunsti galeriisse, endisesse viktoriaanlikku ujumismajja rajatud Goldsmithsi kunstikeskusse tulija esimesel ja keldrikorrusel, Alexis Hunteri loomingu esimesel suuremal näitusel Londonis ligi 40 aasta jooksul.

See kõik on enne, kui külastaja astub keskuse teise korruse saalidesse, kus on väljas Kris Lemsalu esimene sooloväljapanek Suurbritannia pealinnas, mis oma kompromissitu vaatega elule haakub täielikult Hunteri kunagiste rindeteadetega sugude sõjast.

Tagasi üles