Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2020/03/06/12993357t1h0cd9.jpg)
/nginx/o/2018/12/11/11648095t1h3f76.jpg)
Inimestel on aega 12 aastat, et kõige hullem kliima soojenemisega kaasnev ära hoida – peatada pole seda enam võimalik. Nii ütlesid oktoobri alguses ÜRO kliimaraporti koostanud teadlased. Kuidas reageerib maailma kõige olulisemale probleemile kunstivaldkond?
Kliimakatastroofist tingitud maailmalõpp on olnud kaasaegse kunsti läbiv teema juba mitu-mitu aastat. «Tundub, et viimasel viiel aastal on olnud nii palju näituseid tulevikust. Aga samas näib mulle, et reaalse elatava tuleviku mõte on kadumas,» ütles Soome kunstnik Jaakko Pallasvuo intervjuus Eesti kunstniku Katja Novitskovaga ajakirjas Estonian Art 2017. aastal.
Novitskova ja Pallasvuo on mõlemad kunstnikud, kes oma töödes katastroofi eelaimdusega tegelevad. Tänapäevane ökokunst ongi tihti pleksiklaasist või siis arvutimängulik 3D-renderdus. «Lapsena tundus, et asjad saavad minna ainult paremaks, aga see tunne on nüüd suht kadunud,» ütles Katja samas intervjuus. «Me oleme massilise väljasuremise keskmes,» vastas Jaakko, «aga on veider mõelda, et selliseid asju on varem juba vähemalt viis korda juhtunud.»
/nginx/o/2018/12/11/11648093t1he9fe.jpg)
Katja Novitskova on üks neist Eesti kunsti rahvusvahelise edu võrdkujudest, kes asus noorena elama Euroopasse ja reisib pidevalt ringi, osaledes näitustel Hiinast USAni. Tema tööd on enamjaolt materiaalsed ja tehniliselt nõudlikud, mistõttu peab ta šoppama tehnikapoodides ja transportima näituste jaoks teoseid üle maailma. Peamiselt videomeediumis töötav Jaakko Pallasvuo on kunstnik, kes kolis Berliinist tagasi Helsingisse, et vastanduda lääne eduka kunstniku karjääri etteantud skeemile, mis nõuab elamist Euroopa suurlinnas, suhtlemist õigete inimestega, kunstimesse jms. Eks Jaakko on ka Helsingis elades rahvusvaheliselt nõutud kunstnik, kuid kuuldavasti pidi ta ise reisima pigem vähe ja võimalusel valima n-ö aeglase transpordi, näiteks sõitma laeva või bussiga.
Nullkulu näitus
Üks kunstivaldkonna ees seisvaid probleeme ongi kunsti tootmine. Kui näiteks igapäevamaailmas on aina kasvav trend nullkulu poole püüdlemine (teisisõnu: tekitatakse võimalikult vähe või mitte üldse prügi), siis paraku ei saa küll öelda, et kunstinäitused siinkohal eeskujuks oleksid. Kui pärast suuri muusikafestivale levivad internetis pildid äralagastatud lavaesistest, siis mida nõuab keskkonnalt ühe suure kunstinäituse tootmine?
Kuraator Siim Preiman katsetab järgmise aasta juunis avataval rahvusvahelisel grupinäitusel Tallinna Kunstihoones nullkulu poole püüdleva näituse formaati. Näiteks on ta andnud näituse installitiimile Valge Kuup ülesande võimalikult palju taaskasutada. Keelatud on osta midagi uut ehituspoest. Näitusel osalevate kunstnike valikul on Siim lähtunud eesmärgist, et ideed, mida kunstnikud väärtustavad, ilmneksid ka nende materjalikasutuses. Hetkel mõtleb ta, kas Poolast pärit kunstnik tuleks Eestisse kohale tuua bussi või lennukiga.
Kui näiteks igapäevamaailmas on aina kasvav trend nullkulu poole püüdlemine (teisisõnu: tekitatakse võimalikult vähe või mitte üldse prügi), siis paraku ei saa küll öelda, et kunstinäitused siinkohal eeskujuks oleksid.
Reisimise üleküllastumus on lisaks pidevale tootmisele järgmine suur probleem, mis kunstivaldkonna ökoloogilist jalajälge hiiglaslikult suurendab. Lennatakse Berliini, Londonisse, Amsterdami jne. Lennatakse residentuuridesse, näituseavamistele, uurimisreisidele, lühikestele kohtumistele, konverentsidele, paariks tunniks Brüsselisse, üheks päevaks New Yorki, nädalaks Mexico Citysse. Reisimine ja kaasaegne kunst on omavahel nii läbi põimunud, et näiteks eelmise aasta Art News nimetas toonased suured kunstisündmused lausa Grand Tour 2017ks: see tähendas Documenta 14 Kasselis ja Ateenas, 57. Veneetsia biennaali, Münsteri skulptuuriprojekti, Art Baseli kunstimessi.
Reisimise võlust ja valust on kujunenud kõige levinum small talk’i teema, Instagrami content. See on ka Google’i algoritmide maiuspala.
Kohalikkus on moes
Kui guugeldada, mida teha, et vähendada lendamisest tekkivat ökoloogilist jalajälge, on vastus lihtne: lenda vähem. Miks jõutakse tihedamini Londonisse kui Tartusse? Kohalikkus on ju moes ning väga trendikas on rääkida, et keskustel on perifeeriatelt ainult õppida (näiteks Londonil on õppida Tallinnalt).
Reaalsuses on aga selleks, et väikese koha (olgu selleks Tallinn või Võru) kunstiasja tunnustataks, ikkagi vaja, et asjaajajal oleksid rahvusvahelised kontaktid, et kunstnik oleks varem aktsepteeritud keskuses, et rahvusvaheline meedia sellest kirjutaks jne. Võime ju lennuliikluse Tallinnast ära lõpetada, aga see tähendaks sisuliselt kunstielu väljasuremist.
/nginx/o/2018/12/11/11648092t1hb087.jpg)
Samuti tasub meeles pidada, et lendamine ei ole kunstivaldkonnas enamasti luksus. Kunstnikud lendavad residentuurist residentuuri ning näituselt näitusele ka seetõttu, et neil ei ole püsivat sissetulekut, kuid reisimine võib võimaldada stipendiumit ja elukohta. Grand Tour’itakse tihti olematu raha eest ning tihti ööbitakse tuttavate juures diivanil.
Kuidas siis vähem lennata, kui see süsteem nõuab, et rahvusvahelise kunstiprofessionaalina pean ma igal aastal osalema järjekordsel Grand Tour’il? Üheks variandiks ongi muutumas just toosama aeglase transpordi toetamine. Näiteks Soomes asuv Mustarinda kunstiresidentuur teatab oma kodulehel, et nende eesmärk on jõuda «post-fossiilse kultuurini, kombineerides teaduspõhisust ja eksperimentaalset kunstnikutegevust». Seetõttu on nende järgmise aasta residentuurikutses ka kirjas, et nad pakuvad paari aeglase reisi stipendiumit neile osalistele, kes on nõus kasutama lendamisele alternatiivseid variante – ehk näiteks tulema rongi, bussi või laevaga.
Kunstnikud lendavad residentuurist residentuuri ning näituselt näitusele ka seetõttu, et neil ei ole püsivat sissetulekut, kuid reisimine võib võimaldada stipendiumit ja elukohta.
Soomes on üldse lendamise temaatika rohkem luubi all kui Eestis. Näiteks kunstiportaalis Mustekala kirjutas kunstitöötaja Saara Karhunen hiljuti sellest, kuidas ta sai stipendiumi, et minna New Yorki kunsti vaatama. Artiklis küsib ta, kas tema reis oli väärt seda ökoloogilist jalajälge, mida lendamine tekitas.
Mingis mõttes võib Karhuneni pidada naiivseks, kuna lennukid lendavad ju niikuinii, ükskõik, kas seal on peal väike Soome kunstitöötaja, kes stipendiumiga New Yorki kunsti vaatama sõidab, või mitte. Ning eks ole Eestis raha ka vähem, mistõttu lennatakse samuti harvemini.
Tallinnast kuhugi jõudmine on niikuinii kõiksugu ümberistumiste tõttu nii vaevaline, et seda võikski juba naljaga pooleks aeglaseks transpordiks nimetada. Kuid Saara Karhuneni häirib miski muu – nimelt see, et keegi isegi ei tule selle peale, et võiks olemas olla alternatiive pidevale õhkutõusmisele ja maandumisele.
Kui mõelda kunstivaldkonnast kui millestki, mis võiks tegelikult olulistes küsimustes ühiskonnale suunda näidata, ent mille kogu sisemine toimimisloogika nõuab ühe algeeldusena intensiivset lendamist, siis kas tema kriitika on ikka nii naiivne?