Rein Paku kannatused ja kirgastumine nõukogude armees

Rein Pakk "Aja teenistus" Foto: Raamatu kaanekujundus

Rein Pakku võib nimetada tänavuse aasta lõpu suverääniks. Talt ilmus ka nõtke sulega kirjutatud memuaar-mittememuaar «Aja teenistus», mille põhjaks ajateenistus Nõukogude armees nõukogude aja lõpul. Põhjaks, mille ümber võtab kasvada ja hargneda üks poeetilis-eksistentsiaalne kompleks. Eksistentsiaalne selleski mõttes, et saab ka palju nalja. Nagu Õnnepalu kirjutaks Švejki ümber, on keegi vist jõudnud seda juba iseloomustada.

Saan aru, et raamatu ämmaemandaks oli Andres Maimik, kellele või kellega filmistsenaariumiks see oli alguses mõeldud. Miks ja kuidas ta sellest filmistsenaariumi punktist ikka edasi kasvama hakkas?

Stsenaariumipõhjaks oli mõeldud Ruitlase «Kroonu», mida mina pidin oma mälestustega täiendama. Filmi ei tulnud, aga mälestused said toona märkmetena kirja ja sealt edasi tekkiski mõte need raamatuks vormida. See oli väga hea mõte.

Sõjavägi on teatud mõttes selline igameheteema, sõjaväega, nii Nõukogude kui ka Eesti omaga seotud raamatuid ikka ilmub ja enamasti neil läheb ka hästi. See on teema, millest meeste seltskonnad sageli rääkima kipuvad. Samuti on Svejk monumendina selle teema kujutamisel ees. Kui riskantne oli sul peene maitsega inimesena seda asja ette võtta, milliseid lõkse otsustasid vältida?

Otsustasin kirjutada ennekõike lugejale, kes ei ole armees käinud ja veelgi parem, kui ei tea ka sellest midagi. Armeeteenistus teemana on pigem raamistus, peaaegu ettekääne, raamat pole meestekas, on pigem naistekas, sest on küll täis seiklusi, kuid räägib kaanest kaaneni tunnetest. Urmas Vadi ütles, et seda raamatut võiks lugeda kasvõi tulnukad, see hinnang vastab igati mu kavatsustele.

Endiste ajateenijate hulgas on käibel selline hoiak, et kes pole ise käinud, see suuda ajateenistust mõista. Milline lollus! Selline only-eigthies-kids-can-understand-eighties bullshit! Me loeme ju raamatuid Teisest maailmasõjast, saja-aastasest sõjast, ristisõdadest ja mitte keegi — ei lugejad ega kirjutajad — pole neid kogenud. Ja mõistame ikka, tõttöelda isegi seda paremini! Selles asja mõte ongi ju, see on ju kirjandus, sõnad ja kujundid, nendega saab luua terveid kujutlusmaailmu, mis mõeldud kaasa elamiseks.

Ka minu raamat põhineb küll mälestustel, kuid on siiski ilukirjandus. Julgen soovitada seda lugeda sellise pilguga.

Kui palju tuli raamatuga seotud mälutöös välja asju, mille olemasolust polnud varem aimu?

Mõnes mõttes vastan, et vaata eelmist vastust. Aga muidugi, kui võtta rohkem kui pooleks aastaks, igapäevaselt ja töiselt fookusesse üks intensiivsemaid perioode oma elust, siis üllatab nii mõnigi mälupilt, mille taasavastad. Kuid veelgi rohkem hägustub sellises töös piir tegelikke minevikusündmusi kajastada püüdva mälu ja kujutlusvõime vahel. Me ei suuda oleviku sündmusigi adekvaatselt võtta, saati siis veel mälestustes marineeritud minevikku. Mäletamine on loomine.

Samas on raamatus nii paljut, mida tundub, et välja ei mõtle.

Üldiselt võin siiski kinnitada, et kõige värvikamad, kõige drastilisemad sündmused on pigem tõsi kui väljamõeldis, noh, need seks, vägivald ja muud kannatused.

Ja freudisti kurvastuseks pean ütlema, et ma polnud neid kuhugi teadvuse pimedatesse nurkadesse tõrjunud, ma mäletasin neid küll. Nii et mingit heroilist pilti endast kui kirjutamisprotsessis deemonitega heitlevast loojaheerosest ma esitama ei hakka, kuigi turundaja minus sosistab, et äkki oleks see kasulik.

Sõjavägi õpetas sulle ühtteist, kasvõi mõttetute töödega toime tulemist, mida kirjutamine sulle võrdväärset õpetas?

Kirjutamine õpetas enesedistsipliini, püsivust ja ainult sõnadega looma. Õppisin kirjutama nii, et miski pole kindel ega enesestmōistetav. Õppisin kirjutama kõige tavalisemaid ja lihtsamaid asju pidevalt imeks pannes. Nii tekib selle kõige tavalisema ümber helendus. Telliskivist või saapast või püksirihmast saab staar, ta on valgussõõris. Sel moel võib selguda, et neil igapäevastel asjadel on kõigil midagi öelda terve maailma kohta.

Freud ütles kunagi koonduslaagri kohta, et soovitan neid igaühele. Sina ütled, et sinu jaoks oli sõjavägi pigem restart kui rebend. Kas sa soovitad nõukogude armeed igaühele?

Ei soovita. Ei sooviks ka ise mitte mingil juhul samasse olukorda sattuda. Soovin vaid  jagada oma kogemust, mis omakorda võimaldab mul soovitada lugejale igasuguseid muid asju, mis kõik on raamatus kirjas. Aga ega seda va nõukogude armeed ei ole ka enam võtta juhul, kui tahaks soovitada. Ja Freudki ütles oma soovituse väga iroonilises kontekstis.

Mõtled sõjaväekogemusest pigem hästi kui halvasti. Kui erinev oleks see raamat saanud siis, kui oleksid kirjutanud vahetult pärast sõjaväge?

Siiski väga erinev. Olulised mõõtmed oleksid jäänud puudu, just tänane perspektiiv pakub hoopis rohkem värskeid võrdlusi, üldistusi, laiemat mõistmist. Toona, kaheksakümnendate lõpus hakkas suletud maailm avanema ja inimesed koos maailmaga. Täna on maailm väga avatud, aga inimesed hakkavad sulguma. Veel kahekümne esimese sajandi esimesel kümnendil polnud seda tunda, aga nüüd on.

Ja täna on meil ka piisav perspektiiv näha suuremas pildis toonast ajastut just selles, mis mind seda raamatut kirjutades huvitas. Mind huvitas dissident, kuid mitte poliitiline dissident vaid emotsionaalne, mind huvitas see, kuidas naudingud põranda alt välja tulid. Kuidas sellel vabadusvõitlusel läinud on?