«Ma kaeban naiste peale nüüd...»

Kirjanik Erik Tohvri oma vanaisa 1908. aastast pärineva portreega 2018. aasta kevadel oma Keila korteri kirjutamiskambris.

FOTO: Erakogu

17 aasta jooksul 32 romaani avaldanud ning peaaegu terve selle aja raamatukogude laenutusedetabelite tipus trooninud Erik Tohvri on Eesti kirjandusmaastikul erandlik nähtus. Kohaliku kirjanikkonna eliidi hulgas suhtutakse tema isikusse valdavalt halvastivarjatud üleolekutundega, mille tagant paistavad sageli kadeduse kõrvad. Sest Tohvril on kirjanikuna olemas see, mida enamikul end temast rohkem või vähem õigustatult paremaks pidavatel kolleegidel ei ole ega kardetavasti ka tule: lugejad.

Artikkel kuulatav Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Olen seisukohal, et lugejad ei ole nii lollid, nagu elitistidele mõtelda meeldib. Mis viib omakorda järelduseni, et Tohvri peab olema kõigi nende aastate jooksul teinud midagi õigesti, isegi väga õigesti. Umberto Eco on kunagi kirjutanud, et ameeriklaste maitse alahindamisega pole veel keegi pankrotti läinud. Kas rahvakirjaniku staatusesse tõusnud Tohvri teoste menu näitel võib sama hinnangu anda ka end kirja- ja kirjandusrahvaks pidavatele eestlastele?

Meie kirjanduse ajaloos pakub end Tohvrile võrdluseks eelkõige Raimond Kaugver, kelle loomingu kohta öeldakse «Eesti kirjanduse ajaloo» V köite 2. osas (1991), et see oli «raamaturohke ja ainekirev, kuid kunstiliselt väheintensiivne». Samas seisab: «Oma esimeste romaanide ilmumisest peale on Kaugver kuulunud väga loetavate autorite hulka. Nii on Kaugveri loomingu kriitika üheks püsivaks probleemiks saanud lugejamenu põhjuste selgitamine.»

Tagasi üles