Rekkor rokib

Jaan Rekkor ja Tiit Sukk lustivad Priit Pedajase lavastuses «Mõnus maatükk». Foto: Siim Vahur

Eesti Draamateatri uuslavastus «Mõnus maatükk» on muhe vaatamine ja seda Jaan Rekkori pärast. Tundub, et ta naudib oma rolli tuhandeprotsendiliselt, kohati tõuseb Rekkor aga lausa nii lendu, et tema partneril Tiit Sukal on raske järele jõududa.

Priit Pedajase lavastus ongi kahemehetükk, mille tegevus toimub Iirimaal ühe maja pööningul olevas vannitoas, kusjuures Rekkor liguneb kogu tund ja 50 minutit kestva etenduse aja vannis – teatriimele, kuidas vannivesi selle ajaga liiga külmaks ei lähe, peab iga vaataja ise seletuse leidma – aga suurde tünni vangistatuna Rekkor oma Hugh’ rolli teeb. Hästi teeb. Kirega mängib ning täiega rokib.

Lugu ise on lihtne. Rekkori tegelane on jändrik vanamees, kes elab nii, nagu tema ise tahab, see tähendab, et tema lemmiktegevus võiks olla kõrtsis istumine ja jauramine, ent kuna kõrts asub nii kuramuse kaugel, siis jaurab ta omas kodus. Hugh’ mõne lehmaga talu asub inimeste poolt hüljatud paigas, aga ega vanamees inimesi eriti taga igatsegi. Oma jutud saab ta ära ajada koeraga, kes on üsnagi terane vestluspartner, kõva vaidlushaukuja.