Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2021/05/05/13763162t1h73ca.jpg)
/nginx/o/2018/12/13/11654474t1hecda.jpg)
Eesti Draamateatri uuslavastus «Mõnus maatükk» on muhe vaatamine ja seda Jaan Rekkori pärast. Tundub, et ta naudib oma rolli tuhandeprotsendiliselt, kohati tõuseb Rekkor aga lausa nii lendu, et tema partneril Tiit Sukal on raske järele jõududa.
Priit Pedajase lavastus ongi kahemehetükk, mille tegevus toimub Iirimaal ühe maja pööningul olevas vannitoas, kusjuures Rekkor liguneb kogu tund ja 50 minutit kestva etenduse aja vannis – teatriimele, kuidas vannivesi selle ajaga liiga külmaks ei lähe, peab iga vaataja ise seletuse leidma – aga suurde tünni vangistatuna Rekkor oma Hugh’ rolli teeb. Hästi teeb. Kirega mängib ning täiega rokib.