Pliiats ongi tugevam kui püss

Bel Powley Leedu-USA mängufilmis "Tuhk lumel".

FOTO: Kaader filmist

Leedulased, lätlased ja eestlased, need paljukannatanud väikerahvad Euroopa serval, on 20. sajandi jooksul palju peksa saanud. Mis oleks veel parem aeg nõukogude okupatsiooni ängi ja selle kuritööde valu väljaelamiseks kui riigi 100. aastapäev? Me kõik vajame oma küüditamisfilmi ja Leedu versioon sellest jõudis linale nime all «Tuhk lumel».

Leedu suurfilmi juured on hoopis Ameerikas. Režissöör Marius Markevicius on leedu päritolu ameeriklane ning film põhineb Michiganis sündinud leedu pagulase tütre Rutas Sepetuse romaanil «Hallaaegade algus» (eesti keeles ilmunud 2016). Tähelepanuväärselt on ka kandvaid rolle kehastavad näitlejad pärit kultuuriruumist, mis pole stalinistlikke õudusi iialgi tunda saanud: USAst, Inglismaalt, Soomest jne. Leedu näitlejad kehastavad enamasti NKVD sõdureid, aga sellest kummalisest kombitsioonist edaspidi.

Filmi peategelane on teismeline tütarlaps Lina (Bel Powley), kes on andekas joonistaja, ja loomulikult on tema suurim unistus pääseda kõrgemasse kunstikooli. Muid muresid tema elus ei ole. Kena väikekodanlik perekond, haritlastest vanemad, armas väike vennake, sõidud lahtise autoga, juuksed soojas suvetuules lehvimas ja suvepuhkus sõpradega Palangas.

Sellesse idülli trambivad 1941. aasta suveööl jõhkralt sisse NKVD sõdurite kirsad. Nagu ikka, pool tundi asjade kokkupanekuks ja siis veoautosse. Linat, kelle isa lahutatakse kohe perekonnast, ootab koos ema ja vennaga teekond asumisele Altai kraisse ja hiljem Kaug-Põhja Laptevite mere äärde. Isa, ehkki ta esineb vaid filmi alguses, on Lina elus ja seega ka filmis äärmiselt tähtsal kohal. Kujundit «isa = isamaa» pole raske näha.

Teemat on käsitletud indoeurooplastele omase pateetika ja tundepaisuga. Olles kannatanud sama moodi sama režiimi all, tundub ugrilasele, et mõnevõrra peenem, subtiilsem lähenemine tuleks kunstilisele tervikule kasuks. Teiselt poolt on «Tuli lumel» mõeldud muidugi juubeliaasta puhul nii Leedu riigisiseseks tarbimiseks kui ka välismaale, eeskätt läände suunatud tutvustusprojektina kunstilises vormis: vaadake, mis nad meiega tegid! Kui meil on Sofi Okasanen ja tema «Puhastus», siis leedulastel Sepetuse raamat ja Markeviciuse film.

Lina on filmis öelnud: «Ma joonistan seda, mida ma näen.» Teismeline tüdruk kui rahva mälu, peksmiste, vägistamiste, tapmiste talletaja. Filmi pealkiri «Tuhk lumel» tulebki stseenist, kui vene sõdurid tema joonistusi põletavad. Imekombel pääseb isa portree, mille väike vennake peategelasele hiljem jõuludeks taas kingib. Sellised jõulised sümbolid on võrreldavad ekspressiivse söejoonistusega näiteks tundliku kuivnõelatehnikas graafilise lehega. Hea visuaalne näide on siinkohal Lina joonistatud NKVD ohvitseri Komarovi portree.

Mul on Baltimaadele üks uudis: me oleme juba üle veerandi sajandi jälle vabad! Aeg oleks üle saada, selg sirgu ajada, ohvriseisundist vabaneda, lõpetada kaastunde anumine (sellega ei pea ma muidugi silmas ajaloolisest mälust vabanemist). Üks suurepärane näide ohvrikompleksist vabanemisest on tänavusel PÖFFil linastunud poola režissööri Adrian Paneki film «Libahunt», mis räägib Saksa koonduslaagrist pääsenud lastest. Ja poolakad on terve 20. sajandi jooksul veel rängemalt peksa saanud, kui meie siin Baltimaades olemegi.

Peter Franzén ja Martin Wallström Leedu-USA mängufilmis "Tuhk lumel".

FOTO: Kaader Filmist

Filmi edule välisturul aitab kaasa näitlejate valik, pea kõiki kandvates rollides leedulasi kehastavad välismaised näitlejad. Peaosatäitja Bel Boweli valitseb ekraani oma suurte ja ahastavate silmadega, mille põhjas peegeldub julgus, raev ja trots piinajate vastu. Eespool minitud Komarovi osas on eesti filmivaatajale hästi tuntud («Täna öösel me ei maga», «Nimed marmortahvlil») soome näitleja Peter Franzén, kes mängib suure mõnuga intelligentset sadisti.

Filmi kõige huvitavam tegelane (kuna Lina on täispositiivne ja Komarov skaala teises otsas) on hoopis NKVD-lane Nikolai Kretski, keda kehastab Martin Wallström (tuntud telesarjast «Mr. Robot»). Ema poolt ukrainlasena on Kretski teiste sõdurite seas allasurutud, põlatud seisundis – kuradi hohollivärdjas. Aga hing on Kretskil kaastundlik, õrn. Ise peab ta seda (nagu ka tema ülemus Komarov) nõrkuseks ja seetõttu käitub küüditavatega sihilikult jõhkramalt kui tarvis. Eriti hästi paistab see välja stseenis, kui Kretski keeldub vahepeatuses andmast luba matta küüdivagunis surnud imikut. Mille tõttu Lina ema (Elena Vilkas) on sunnitud imikulaiba paraskiauku heitma. Vaat milleni viib haritlasnaise totalitaarse süsteemi ebainimlikkus!

Näitlejate valikust tuleneb ka veider dissonants. Nii kõnelevad kõik leedulased omavahel inglise keelt, kuna aga venelased, keda mängivad peamiselt leedu näitlejad, suhtlevad vene keeles. Franzén ja Wallström muide on oma rolliks vajalikul tasemel vene keele täiesti rahuldavalt omandanud. Ma mõistan, et film on mõeldud ka välisturgudele, aga olles oma elu jooksul mõningaid leedulasi tundnud, mõjub see keelevärk äärmiselt kummastavalt.

ARVUSTUS
«Tuhk lumel» (Leedu, USA)
Režissöör Marius Markevicius, osades Bel Powley, Lisa Loven Kongsli, Martin Wallström, Johah Hauer-King, Peter Franzén, Tom Sweet jt
Linastus PÖFFil, kinodes alates 14. detsembrist

Tagasi üles