Pingviin Tuglase kikilipsuga ja kõik teised

Andres Tarand Antarktikas. Foto: Erakogu

Mul on kogu aeg olnud tunne, et Eestil ja Antarktikal on midagi ühist. Mis? Seda ei ole ma osanud sõnastada, ent tunne on püsinud. Ja selle tundega alustasin ma ka kliimateadlase Andres Tarandi Antarktika-päeviku lugemist. Tekst algab soliidselt ja kollegiaalselt. Loetletakse kõik Antarktikas käinud eestlased, kes on oma reisi raamatusse raiunud. Palun: Ivar Murdmaa, Juhan Smuul, Enn Kreem, Andres Sööt, Rein Vahisalu, Anto Juske ja Enn Kaup. Neist Kreem ja Kaup on koguni kahe teose autorid. Uskumatult pikk nimekiri! (Mis ma ütlesin, et Eestil ja Antarktikal on midagi ühist!)

Raamatu esimene pool on klassikaline päevik, sissekandeid on tehtud iga päev, harilikult on need lühikesed. Loeme Nõukogude Antarktika-ekspeditsiooni ettevalmistamisest Leningradis, bürokraatia tobedusest ja politrukkide võimutsemisest. Minnakse ju välismaale. Kõik kirjutatud mõnusa sisehuumoriga. Sest kuidas teisiti sa tõsistest ja rasketest asjadest räägid? Pluss koomilised meditsiiniprotseduurid. Kõik käib tutvuse kaudu, nii varustuse hankimine, võõrastemaja koha ja rongipileti saamine. Need on sovetlikud üksikasjad, mis loovad tervikpildi toonasest ühiskonnast.