Katrin Pauts ja kogukonna unelm

Krimikirjanik Katrin Pauts. Foto: Tairo Lutter

Katrin Pauts on oma jutustamisstiililt tõesti geneetiline muhulane. Oleme ju sajandeid hämaratel talveõhtutel kogunenud mõnesse külaperesse, et enne tulesüütamist „vidust vädada“. Igaüks, kes midagi ütelda tahtis, pidi tegema seda nii, et teine ta suud otsekohe kinni ei paneks.

Katrin Pauts on ladus ja julge jutuvestja. Tema „Minu Muhumaa“ ei ole raamat Muhumaast, vaid autori alateadvuse avamine Muhu ainese taustal. Seda suudab ainult väga võimas muhulane. Siin jääb ta aga poolel teel pidama, sest ta ei lävi kogukonnaga, et mõista oma traagikat läbi huumori.

Sõnnikuveo-, heinaveo- või kartulivõtutalgul suudeti elu­traagika nalja läbi lahti mõtestada. Mandriinimene ei suuda sageli aastaid meie naljadega kohaneda, sest nali peab Muhus olema nii terav, et lõikab läbi lahendamata vastuolud alateadvuses. Vastuolud on meile kingitus, et mõista oma kogemuste sisu.