Vikerkaar loeb. Meditsiin kui sotsiaalteadus

Ken Kalling näitab 2002. aastal Tartu Ülikooli Ajaloo Muuseumis 19. sajandist pärinevale meditsiini õppevahendile. Foto: Ove Maidla

Miks on vaja arstitudengitele radiuse ja ulna asukoha ning patofüsioloogia ja muude inimkeha iseärasuste kõrval õpetada ka meditsiini ajalugu? Tartu Ülikooli õppejõud Ken Kalling vastab oma 2017. aastal ilmunud õpiku sissejuhatuses, et see on „arstkonna kollegiaalsuse tugevdamise vahend juba aastasadu“, ning lisab mõned lõigud hiljem, et valdkond võiks kujutada endast „meeldetuletust, et meditsiin ei ole pelgalt üks rakendusbioloogia haru, vaid keerukas ja ajas muutuv fenomen, milles on seotud erinevad ühiskondlikud ja kultuurilised tegurid“.

Tõepoolest, ühtegi teadusharu pole võimalik lahutada ühiskonnast, milles ta on sündinud. Uurijad ja arstid on paratamatult vaid inimesed, kellele absoluutne objektiivsus jääb alati kättesaamatuks. Teadusliku meetodi kirjeldamiseks võiks parafraseerida Winston Chur­chillile omistatud aforismi demokraatia kohta: „halvim meetod, peale kõigi teiste, mida on proovitud“.

Näiteks tasub teada, et terve hulga haiguste ravil mängivad kriitilist rolli soostatud ühiskondlikud normid. Võtkem näiteks krooniline valu. Hiljutised uuringud on näidanud, et naised tajuvad valu teravamalt kui mehed, reageerivad bioloogiliselt paljudele ravimitele ja ainetele teistmoodi kui mehed (näiteks omastavad naised ibuprofeeni ja anesteetikume aeglasemalt), samas on aga 90 protsenti valu käsitlevatest uuringutest tehtud meessoost subjektide – loomade või inimeste – peal.