Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2020/03/20/13018534t1h44df.jpg)
/nginx/o/2018/12/13/11654546t1hfea6.jpg)
Miks on vaja arstitudengitele radiuse ja ulna asukoha ning patofüsioloogia ja muude inimkeha iseärasuste kõrval õpetada ka meditsiini ajalugu? Tartu Ülikooli õppejõud Ken Kalling vastab oma 2017. aastal ilmunud õpiku sissejuhatuses, et see on „arstkonna kollegiaalsuse tugevdamise vahend juba aastasadu“, ning lisab mõned lõigud hiljem, et valdkond võiks kujutada endast „meeldetuletust, et meditsiin ei ole pelgalt üks rakendusbioloogia haru, vaid keerukas ja ajas muutuv fenomen, milles on seotud erinevad ühiskondlikud ja kultuurilised tegurid“.
Tõepoolest, ühtegi teadusharu pole võimalik lahutada ühiskonnast, milles ta on sündinud. Uurijad ja arstid on paratamatult vaid inimesed, kellele absoluutne objektiivsus jääb alati kättesaamatuks. Teadusliku meetodi kirjeldamiseks võiks parafraseerida Winston Churchillile omistatud aforismi demokraatia kohta: „halvim meetod, peale kõigi teiste, mida on proovitud“.