Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2014/01/07/2737386t1h5ea3.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2018/12/14/11655716t1h7eba.jpg)
Möödunud nädalal saabus kurb uudis, et 63-aastaselt on surnud briti punkbändi Buzzcocks frontman Pete Shelley. Uudisele lisas kohalikku väärtust veel asjaolu, et Shelley suri Tallinnas. Oli omamoodi kummastav, aga samas rõõmustav (kuivõrd surmauudis saab muidugi olla rõõmustav) näha Shelley surmast tegemas lugusid nii elu24 kui ka «Aktuaalse kaamera» õhtust põhisaadet.
Buzzcocks oli ja on tähtis bänd, siin polnud õnneks sellist kurba asjaolu mängus, et mõni teisejärgulisem kuju mängitakse meie ahtavõitu kultuuriruumis tegelikust suuremaks. Shelley puhul muidugi ei mängitud suurt midagi, ei suuremaks ega väiksemaks – ei mäleta küll, et temast oleks eesti meedias eriti tulnud lugusid stiilis, et legend elab ja töötab siin. Teda kohalik meediaindustri muidugi eriti ei teadnud, polnud ta ju mõni Carl Danhammer.