Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/06/30/5558653t1h6453.jpg)
/nginx/o/2018/12/14/11655749t1hf7b3.jpg)
PÖFFi maraton on otsa saanud ja ühes sellega ka minu tagasihoidlik panus festivalil, milleks oli Venemaa, Ukraina ja Valgevene uute filmide läbivaatamine. Filmid olid väga erinevad: mängufilmid ja dokumentaalfilmid, ajaloolised filmid ja nüüdisaegsed, žanrifilmid ja art-house, nii et ühtset loogilist pilti ei õnnestunud mul kuidagi kokku panna. Seepärast esitan allpool ülevaate, mille aluseks võtsin lihtsa, aga tõhusa asja, nimelt reitingu. Niisiis, kümme filmi halvimast parimani.
10. «Sügavad jõed» (Venemaa). Esimene ja ainus film maailmas, mis on kabardi keeles. Kaukaasia kaunites mägedes raiub metsa võimas metsameeste pere, kes satub külas konflikti töötute naabritega ja viimaks saab löömingus hukka. Minu arvates polnudki kõige igavam etnograafiline film. Kuid linastuse järel küsimustele vastanud režissöör Vladimir Bitokov sõnas, et teose mõtteks on näidata kaduvaid tugevaid meeskaraktereid. Minus ei tekitanud need agressiivsed Kaukaasia macho’d mingit erilist tunnet – peale tülgastuse ehk. Nagu ka kõigi nende poolt põlatud nooremas vennas, «nõrgukeses» – peale naisterahvaste filmi ainukeses normaalses tegelases.