Lõppenud «Talveöö unenäo» festivali põhiprogrammis nägime viit Alvis Hermanise lavastust. Retrospektiivfestivali kategoorias ei olnud valik representatiivne, sest ei näidatud tema uusimaid lavastusi, samuti mitte neid, mis loodud väljaspool Lätit, ning esindamata oli ka Hermanis kui ooperilavastaja.
Tellijale
Meile meeldivad arhetüübid
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kuid ühelt poolt on see kõik majanduslikult mõistetav – seda toredam, et meie kultuurikorraldajad suudavad osavalt ära kasutada kõikvõimalikke Eesti/Läti/Leedu 100 rahastusprogramme, mis paneb huviga ootama ka Vaba Lava Marius Ivaškevičiuse kureeritavat hooaega.
Teisalt oli aga tänavusel Talveöö festivalil selge kuraatorikäekiri: keskendutigi ühele Hermanise südamelähedasimale teemale, milleks on läti rahva elulood postsovetlikus ühiskonnas.