Meile meeldivad arhetüübid

Etendus «Pikk elu» on just lõppenud, publiku aplaus. Foto: Siim Vahur

Lõppenud «Talveöö unenäo» festivali põhiprogrammis nägime viit Alvis Hermanise lavastust. Retrospektiivfestivali kategoorias ei olnud valik representatiivne, sest ei näidatud tema uusimaid lavastusi, samuti mitte neid, mis loodud väljaspool Lätit, ning esindamata oli ka Hermanis kui ooperilavastaja.

Kuid ühelt poolt on see kõik majanduslikult mõistetav – seda toredam, et meie kultuurikorraldajad suudavad osavalt ära kasutada kõikvõimalikke Eesti/Läti/Leedu 100 rahastusprogramme, mis paneb huviga ootama ka Vaba Lava Marius Ivaškevičiuse kureeritavat hooaega.

Teisalt oli aga tänavusel Talveöö festivalil selge kuraatorikäekiri: keskendutigi ühele Hermanise südamelähedasimale teemale, milleks on läti rahva elulood postsovetlikus ühiskonnas.

Vastuvõtukeskkonda aitasid muu hulgas kujundada festivalieelsed intervjuud, kus pöörati tähelepanu lavastaja väidetavale rahvuskonservatismile ning tema «Päevikule» – 235 lehekülge sisukat ja inspireerivat lugemist, pealegi ainult kümne euro eest, mida julgen kindlasti soovitada jõuluvana kingikotti.