Tantsu(ga) needmine

«Suspiria»

FOTO: Kaader filmist

Lugu kuulatav Minu Meedia tellijatele

Ei saa unustada, et Luca Guadagnino «Suspiria» on Dario Argento samanimelise ja 40 aasta vanuse õudusfilmi ümbersõnastus. Samas ei saa sellesse tõsiasja ka liiga kinni jääda. Loo stardipakett on jah sama, aga erineb mitte ainult stoori, vaid ka filmide kõneviis.

Ameeriklanna Susie Bannion (uusversioonis Dakota Johnson) saabub Saksamaale tantsuakadeemiasse ning Argento variandis avaneb ta pilgule hulk leidlikke, virtuoosseid, peaaegu dekadentlikult lavastatud suremise viise. Kõik need lõikumised ja kukkumised nagu ei puudutakski seal päris kehasid ja tulekahju filmi lõpus on samuti eeskätt puhastav.

Guadagnino seevastu vajab oma versioonis midagi muud – tajutavalt pingelist vastasseisu reaalse maailma ja fantaasiamaailma vahel. On oluline näha, et tema «Suspiria» ei otsi võimalusi neid kahte kuigivõrd segunema panna. See pole moodne õuduslugu, kus üleloomulik immitseb loomuliku kudedesse. Siin pole jälgegi (näiteks) Cronenbergi kirurgilisest puudutusest. Uue «Suspiria» toetuspunktid ja lähtekohad sellistena on üsna vanamoodsad ja parasjagu pompoossed.

Tagasi üles