Tantsu(ga) needmine

«Suspiria» Foto: Kaader filmist

Ei saa unustada, et Luca Guadagnino «Suspiria» on Dario Argento samanimelise ja 40 aasta vanuse õudusfilmi ümbersõnastus. Samas ei saa sellesse tõsiasja ka liiga kinni jääda. Loo stardipakett on jah sama, aga erineb mitte ainult stoori, vaid ka filmide kõneviis.

Ameeriklanna Susie Bannion (uusversioonis Dakota Johnson) saabub Saksamaale tantsuakadeemiasse ning Argento variandis avaneb ta pilgule hulk leidlikke, virtuoosseid, peaaegu dekadentlikult lavastatud suremise viise. Kõik need lõikumised ja kukkumised nagu ei puudutakski seal päris kehasid ja tulekahju filmi lõpus on samuti eeskätt puhastav.

Guadagnino seevastu vajab oma versioonis midagi muud – tajutavalt pingelist vastasseisu reaalse maailma ja fantaasiamaailma vahel. On oluline näha, et tema «Suspiria» ei otsi võimalusi neid kahte kuigivõrd segunema panna. See pole moodne õuduslugu, kus üleloomulik immitseb loomuliku kudedesse. Siin pole jälgegi (näiteks) Cronenbergi kirurgilisest puudutusest. Uue «Suspiria» toetuspunktid ja lähtekohad sellistena on üsna vanamoodsad ja parasjagu pompoossed.

Filmi tegevus toimub Berliinis ning umbes samal ajal, mil linastus esimene «Suspiria». Väsinud rutiiniga imbuvad avalikku ruumi, lehtedesse ja televisiooni üha uued uudised vägivallast ja terrorist – RAF, Lufthansa reisilennuki kaaperdamine, kogu niinimetatud Deutscher Herbst («Saksa sügis», Punaarmee Fraktsiooni (RAF) terrorirünnakute laine – toim) selle rusuvates toonides. Samal ajal peavad nõiad ühes suures ja õõnsas majas oma tantsuakadeemiat.

Paljud õudusfilmid on tegelikult ehmatusfilmid, uus «Suspiria» aga mitte. Tema loodud õhustik on püsiv ja tegeliku leevenduseta. Ta mõjub palju ja ütleb vähem.

Kuidagi tuleks need reaalsused kokku sõlmida ja film tegelikult algabki ühest sellisest katsest.

Sümboolselt paotub tolle õuduste maja uks ja üks tütarlastest põgeneb päris maailma, vana psühhiaatri Klempereri (üks Tilda Swintoni rollidest selles filmis) juurde. Klemperer peab otsima lahtihargnevatele saladustele lahenduse ning samas tulema toime omaenda deemonite, täpsemalt süütundega sõjas kaotatud naise pärast. Ta läheb tantsuakadeemiale nii lähedale, kui saab, näeb väga paljut väga lähedalt, laguneb isiksusena koost ja ometi vist ikkagi ei mõista teab kui paljut. Sein nende kahe maailma vahel jääb paigale.

Ka meie jaoks. Me näeme palju võigast, mis akadeemias toimub, suuresti ainult fragmente (näiteks tantsutrupi liikmete alateadvusse istutatud unenäomotiivid), kuid liiga ilmseks ei kerki midagi. Me peame filmi juures esimese asjana vahest mõistma, et too akadeemia oli loodud kui omamoodi kaitsemehhanism reaalse maailma tõrjumiseks. See oli kestnud läbi maailmasõja ja lootis rituaalse taassünniprotsessi kaudu jätkuda ka tulevikus.

Naispeategelane saabub kui lahendus, ühtlasi kui omamoodi näide feministlikust emantsipatsioonist. Tema keha vabaneb uutmoodi distsipliini surve all ja hakkab siis tasapisi domineerima kõike. Tantse, milles ta osaleb. Erootilisi vibratsioone akadeemiasse vastuvõetud tüdrukute seas. Hiljem juba võimusuhteid. Võti kõigi tema manöövrite juurde peitub just nimelt tema kehas. See keha ei nõua oma jõu näitamiseks kellegi tunnustust, kõige vähem meeste oma.

Teine oluline aspekt uue «Suspiria» juures puudutabki seda, mis täpselt ikkagi tolles õppeasutuses toimub.

Ühest küljest näeme petlikku argisust, igapäevast olmekäitumist, tuttavat ja tavalist. Kuid asjade tuum on selles, mida me pealispinnal ei näe. Elu akadeemias on rüvetus nakkuse kaudu. Juba 15. sajandi lõpus ilmunud kurikuulus käsiraamat «Nõiavasar» («Malleus Maleficarum») kirjeldab, kuidas kuri vaim suudab nakatada või üle võtta inimese keha. Või siis teha sama ka tegelikult elutu maailmaga – näiteks ilma või viljasaagiga. Kui me siit nüüd natuke edasi mõtleksime, siis loomulikult võib samasuguse muunduse läbi teha ka Guadagnino filmi üks varjatud põhiteemasid – kunst, tants ise.

Võtame ehk ühe kõige mõjusama näite filmist, kaks teineteist vastastikku täiendavat pildirida filmi algusosast. Kui Susie tantsib ülakorrusel ja kehtestab ennast üha enam, moonutab seesama tants justkui sünkroonis musta maagia jõul ühe vastuhakanud trupiliikme keha. Ihuliikmed väänduvad, luud purunevad, kogu energia voolab vedelike kujul kehast välja.

Või siis teine näide hoopis filmi lõpust, kus tütarlapsed tantsivad ära etenduse nimega «Volk». Vähemalt ühele neist, kes äsja rängalt vigastada sai, on see valuvaigistav transs – allumine jõule, mis on sinust tugevam ja sellisena omamoodi privileeg. Väga tähtis on märgata välismaailma tegelikku puudumist selles stseenis. On pealtvaatajaid, aga neid pole palju. On aplaus, aga see pole väga tugev. Mitte keegi võõrastest ei kuulu siia ning deemonid neid ei puuduta.

Mulle tundub ka, et see eraldusjoon kahe maailma vahel on ka filmi autori jaoks mingis mõttes lõks.

Kindlasti pidi see film olema omamoodi kurjuse analüüs, kuid paistab, et ka režissöör ise ei taha lõppkokkuvõttes otsustada ja jätab valikud meie teha.

Kindlasti pidi see töö olema omamoodi kurjuse analüüs, kuid paistab, et ka Guadagnino ise ei taha lõppkokkuvõttes otsustada ja jätab valikud meie teha. Ühele poole jääb argimaailma vägivald oma rõhuvas tuimuses, mida pigem süvendab kui tõrjub diktori hääl või suur pealkiri lehes. Ja teisalt nõidade teatraalne, lavastatud vägivald, saateks röökimapanev valu ja ühteainsasse hetke koonduv verdtarretav hirm. Kumb on tõelisem kurjus, sügavam ja rängem? Või oleme jõudnud sinna, kus me oleme, hoopis ilma kurjuseta, mingist paratamatusest? Mõlemad võimalused vajavad omi argumente.

Ja siit tuleneb ka see, mis paljude jaoks võib filmile piduriks olla. Guadagnino tahab palju näidata, osutab üha uuesti ja mastaapsemalt, lisab värve ja joonib alla. Paljud õudusfilmid on tegelikult ehmatusfilmid, uus «Suspiria» aga mitte. Tema loodud õhustik on püsiv ja tegeliku leevenduseta. Ta mõjub palju ja ütleb vähem. Just seetõttu võib paljudel vaatajatel olla filmi lõppedes halb pigem füüsiliselt kui moraalselt. Samas – ehk on sellises tulemuses iseenesest ka mingi moraal varjul.

«Suspiria»

kinodes 7. detsembrist

Lavastaja Luca Guadagnino

Osatäitjad Dakota Johnson, Tilda Swinton, Chloë Grace Moretz, Mia Goth

Filmi pikkus 2 tundi 32 minutit