Tegusid sellelt plaadilt loodetakse ja loodan seda minagi, sest see on lihtsalt tugev plaat. Tugev, tihe, elektriline; heliliselt, emotsionaalselt ja vist ka kontseptuaalselt mitmekesine; igati läbi tunnetatud, metamorfeeruv; kuulajasõbralik, ent siiski teravate nurkadega; ilma ühegi loota, mille kohta tahaks öelda, et see oleks nüüd võinud plaadilt välja jääda; see on terviklikult teostatud küberkeha.
Üksvahe kippus jääma mulje, et Tommy Cash ekspluateerib liiga palju seda postsovetlikku, „Ida-Euroopa kui metsiku teise“ klišeed. Õnneks on uuel plaadil sellega pidama saadud. Vaid paaris loos esineb ta selle natuke häirivas pseudovene aktsendiga, mis brändina vast töötas hästi, lubas eristada ja esitleda ja mis väikestes annustes on rõõmustav osake Tommy Cashi ökoloogia üldises liigirikkuses. Eks näitab seegi, et Tommy Cash on ikka modernist, või kui lubate, siis futurist, kes mõtleb pigem tulevikule, kui soojendab vana mineviku kapsapada üles.