Laur Kaunissaare: mis jääb

20.12.2018.. Tallinn. NO99 tervitus Tallinna lennujaamas. FOTO: EERO VABAMÄGI/EESTI MEEDIA Foto: Eero Vabamägi / Postimees

Teatrikunstis, kus töö tulemus on äärmiselt ajutine, on eriti oluline see nähtamatu, mis töötajaid ühendab – sõnatu kollegiaalsus, mis on vahel suurem sõprusestki. See püsib ka pärast seda, kui lavad on maha võetud ja koormaautodesse pakitud, rekvisiidid kokku kogutud, kostüümid pestud, aplausid ja komplimendid õhku hajunud ning hämaras argitühjuses võib veel vaid aimata lavastajate intuitsiooni ja näitlejate kujutlusvõimet, mis suutsid paariks tunniks võimatut. See kollegiaalsus ja ajutise osaduse võimalikkus publikuga on vist ainus vastukaal halastamatule kaduvusele, mis on selle oma surelikkuses ehk kõige inimlikuma kunstiala olemuses.

Teater NO99 lõppemine ei saanud olla üllatus, see oli algusest peale teada ja selles etteteadmises ehk peituski suurim ilu. «Ma tean, et kustumine on mu suurim võit,» nagu kirjutas poeet majast, kus ei tunta argust.

On muidugi üsna isepärane, et teater NO99 päris viimane etendus toimus just Moskvas. Ühelt poolt oli see paljude asjade kokkulangemine, aga samas – mingi märgilisus selles ometi on. Läbi lääne itta? Midagi on maailmas viimase paariteistkümne aastaga siiski nii pöördumatult muutunud, et isegi kui lääne ja ida vastasseis suures poliitikas ei näi lõppevat, pigem vastupidi – Kremli kõrval kõrgub nüüd ju vürst Vladimiri hiigelkuju, sama püüdlikult imperiaalne nagu taunokangrolik Peeter Esimene keset Moskva jõge –, on nüüdisaegse kunsti kultuuriruum piirideüleselt siiski hämmastavalt ühtne.