Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2013/02/01/1551416t1h2663.jpg)
/nginx/o/2018/12/22/11673994t1h944f.jpg)
Teatrikunstis, kus töö tulemus on äärmiselt ajutine, on eriti oluline see nähtamatu, mis töötajaid ühendab – sõnatu kollegiaalsus, mis on vahel suurem sõprusestki. See püsib ka pärast seda, kui lavad on maha võetud ja koormaautodesse pakitud, rekvisiidid kokku kogutud, kostüümid pestud, aplausid ja komplimendid õhku hajunud ning hämaras argitühjuses võib veel vaid aimata lavastajate intuitsiooni ja näitlejate kujutlusvõimet, mis suutsid paariks tunniks võimatut. See kollegiaalsus ja ajutise osaduse võimalikkus publikuga on vist ainus vastukaal halastamatule kaduvusele, mis on selle oma surelikkuses ehk kõige inimlikuma kunstiala olemuses.
Teater NO99 lõppemine ei saanud olla üllatus, see oli algusest peale teada ja selles etteteadmises ehk peituski suurim ilu. «Ma tean, et kustumine on mu suurim võit,» nagu kirjutas poeet majast, kus ei tunta argust.