Telearvustus: säästuaastavahetus teleekraanil (11)
31. detsember 2018, 23:50
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2018/12/31/11688402t1h7a9e.jpg)
Otseülekande vastu aastavahetusetelevisioonis ikka ei saa — aga kas ma seda juba eelmisel aastal samal ajal siinsamas rubriigis ei kirjutanud? Üleüldse on aastavahetus televisioonis üks lõpmatu deja vu. ETV konkurendid nähtavasti teavad seda ega pingutagi eriti, et kuidagi esile tõusta. Õieti võiks nad veel vähem pingutada, kasulikum kõigile. Kunstliku meeleolupunnitamise asemel oleksin soovinud vaadata hoopis David Pärnametsa pilte, mida «Ärapanija» õnneks ka näitas.
Enam pole vast ühelegi televisiooniga kokku puutuvale inimesele teadmata, et kanalite suur võidurelvastumine on viimaks läbi - üle kümne aasta on kommertskanalite omanikud programmide arendamisse miljoneid tampinud midagi erilist tagasi saamata, ja nüüd on saabunud tund, mil sellele rahale otsustati ilmselt kasutoovam rakendus leida. Programmid tuleb säästlikumaks muuta. Seda oli üsna loiust teleprogrammist ka näha. Aastalõputele leib ja sült ehk «Ärapanija» ja «Edekabel» olid kohal, sest muidu oleks niigi viimse piirini ärritatud rahvas üles tõusnud ja Toompeale märatsema läinud, kõiges muus jäädi säästuajale kohaselt tagasihoidlikuks ja üllatustevabaks.
Otse on otse, olgu või igav
ETV otselülitused Tallinna Vabaduse väljaku kontserdile ja tervitusklipid erinevatest Eesti paikadest on juba mitu korda nähtud (mitte ainult aastalõpuprogrammis) ja miskit üllatavalt neis ei olnud. Aga olgu või tuttav või koguni igav, ei saa aasta viimasel õhtul otseülekande vastu miski. Ehe meeleolu on ehe meeleolu, kunstliku pungestamisega seda ei ületa. Sellepärast oli ETV programm kõige nakatavam ja kui mul poleks olnud töökohustust, ei oleks ma sellelt kanalilt kordagi hälbinud. Kui pead aastavahetuse veetma eemal perest ja sõpradest, on viimane asi, mida ekraanilt näha tahad, veel terve trobikond inimesi, kel kah ei näi mingit ehedat tuju olevat. Tõtt-öelda tekkis mitu korda tunne, mis ei jätnud mind enam rahule: kas poleks mõistlikum ja ka rahaliselt kasulikum kommertskanalitel sel päeval ETV-ga konkureerimast loobuda? Spetsiaalselt aastavahetuseks toodetud programm, mida kanalite juhid (ilmselt hiilgeaegade inertsist) vältimatuks peavad, näib ühe valutuima loobumisena üldse.
/nginx/o/2018/12/28/11682816t1h30a2.jpg)
Tunnustan Kanal 2 toimetust — ei ole kerge ülesanne teha meeleolukat saadet, kui kelladeks-viledeks ja tulevärgiks eelarvet ei ole. Lahendusena leiutati rahvaliku korteripeo kontseptsioon, mis ju nutikalt annabki võimaluse piirduda käputäie õhupallide ning tavaliste kuuseküünaldega, hoida kokku valgustuselt ja tehnikalt. Korteriläbu kannatab õlalt filmida nagu tõsielusarja, pilt võibki olla tuhm ja kuidagi juhuslik nagu kellegi Youtube’i-video. Ettearvatavalt olid ekraanil hommikuprogrammi tegijad Robert Rool, Piret Laos ja Jüri Butšakov, kes ütlesidki välja, et nii nüüd hakkab iga päev ka olema.
Kui lootsin, et saan kohe aimu, milline palju kära tekitanud suur programmimuutus ehk hommikusaatejuhtide õhtusse tõstmine endast kujutab, pidin pettuma (vähemalt loodan, et see nüüd polnud küll see). Mis jäi nii sellest saatest kui ka «Suure mängude õhtu» erisaatest sel aastal kuidagi iseäranis häirima, oli eelpool mainitud kunstlik meeleolu. No ei ole veenev, kui «jeeee!» tuleb ilmselgelt režissööri märguande peale, tegelikult peegeldub inimeste nägudel väsimus ja ka ebakindlatel aegadel vältimatu ärevus. Midagi poleks kaotatud, kui nende saadete asemel oleks eetrisse läinud igihaljad Hollywoodi hittfilmid.
Päeva päästis «Ärapanija»
«Tujurikkujat»enam ei ole, nõnda on oodatumateks telesaadeteks jäänud ETV «Ärapanija»ja TV3 «Edekabel»kuid needki jäid eelmistest kordadest loiumaks. «Ärapanijas»käidi üle möödunud aasta jooksul elevust tekitanud teemad. Hoogsamad klipid olid Evelin Ilvesest, joomist ennetavast robotist, kes oli rikki läinud, ja loomulikult möödunud aasta ebatõenäolisest kangelasest, eurolaulja Elina Nechayeva kihlatust David Pärnametsast. Naersin valjusti, kui Juur ja Oja äkitselt tulnukate poolt «rööviti»ja teleekraanile ilmus küsimus, kas vaataja sooviks ehk hoopis veel rohkem David Pärnametsa pilte. Paratamatult aga mõtlen, kas meediainimestele ja nn tavalisele televaatajale ikka lähevad korda ühed ja samad teemad või teeme me, ajakirjanikud ja teletoimetajad omavahel, siin pidevalt mingeid siseringinalju? Ise naljatame, ise naerame, televaataja seevastu ei mäletagi mingit Pärnametsa?
/nginx/o/2018/12/31/11686897t1hecc5.png)
Paar korda astus ETV ka halli tsooni, kus sotsiaalselt tundlikumates ühiskondades suur skandaal üles tõmmatud. Keset üsna varajast prime time slotti, kui lapsed polnud veel magama läinud, kõlas ETV eetris selgesti meesterahva suguelundi rahvapärane nimetus. Isegi mina, vana pervert, võpatasin seepeale. «Ärapanija» klipp «Kurrunurruvutimaast» oleks USA telekanalit kohe vabandama sundinud ning ehk ka toimetajate karjääri lõpetanud. Noh, jumal tänatud, et meil veel tohib nalja teha ja tabuteemasid on tegelikult vähe. Jutud solvumiskultuurist on tugevasti liialdatud.
Kui Juur ja Oja annavad igal aastal ühtlast kvaliteeti, on Henrik Normanni «Edekabeli» tase kõikuv. Mõnel aastal mõtled, et veteran võiks pillid kotti panna, on ta suutnud end järgmiseks aastaks uuesti leiutada. Seekord oli «Edekabel» vormistatud juubeliaasta auhinnagala vormis, kus reklaamiti peamiselt oma kanali saateid. Oli Normanni keskmine aasta.
Ei saa jätta rõhutamata: enne kui vanade tuttavate ja ehk veidi tüütute saadete üle virisema kukkuda, tasub mõelda, et 2018 oli tõenäoliselt viimane aasta, kui televisioon toimis veel nii, nagu me harjunud oleme.