Teatriretk alateadvusesse

Lavastuse «Hingede öö» tegijad on võtnud Ristikivi romaani küll aluseks, kuid tõlkinud selle teatrikeelde mitte sõna-sõnalt. FOTO: Gabriela Liivamägi Foto: Gabriela Liivamägi

Teisel jõulupühal sain sõnumi, et proua Agnes Rohumaa soovib minuga kohtuda Inglisillal homme kell 18.49. «Hingede öö» asjus. Riietus pidulik.

Olin kohal mõni minut varem ning proovisin silmadega otsida, kus need osalusteatri tegijad siis end peidavad – äkki silla all või kusagil puu taga? Ei näinud kedagi. Juba hakkas kergelt ärev. Äkki ma tõlgendasin sõnumit liiga poeetiliselt ning tegelikult tuleb ikka ise muuseumisse minna. Lõpuks, tegelikult lihtsalt ülitäpselt, näitleja saabus ja minu personaalne rännak sai alata.

Eesti teatris on 1953. aastal kirjutatud «Hingede ööd» lavastatud kolm korda ning kindlasti ei ole need käsitlused oma vormilt võrreldavad G9 nägemusega. Siin on teatrikülastaja lavastuse peategelane ning see, milliseks reis kujuneb, on igaühe enda teha. Võimsama kogemuse saamiseks soovitan enne kindlasti raamat kasvõi läbi sirvida ning sada protsenti kohal olla. Kui olete ekstravert või meeldib teile piire nihutada, siis tundke end vabalt, kui aga eelistate pigem olla juhitud, saab ka seda.