«Kirjanike asemel käibivad meil mingid zombid ja topised»

Kirjanik Kivisildnik telesaates. Foto: Erakogu

Alates 1980. aastate lõpust hämmastava kvaliteedi, intensiivsuse ja järjekindlusega isikupärast autorihoiakut ning kirjandusesteetikat viljelenud Kivisildnik püsib oma 55. sünnipäeval jätkuvalt vaimses, füüsilises ja loomingulises tippvormis.

Kivisildnik on eesti kirjanduse ning laiemalt kogu eesti kultuuri enfant terrible – ta on üks neist vähestest kultuuritegelastest, kes ei pelga minna oma eneseväljenduses vastuollu ühiselu kirjutamata standarditega ning olla väljapeetult ebakultuurne.

Mõne nädala eest avaldatud luulekogus «Ma olen siga» pöördub ta armuliku üleolekutundega «nurjunud eluvormide» poole: «te olete ju abitud / lollid nõrgad ja koledad [...] aga ma ei mõista hukka / ma olen lihtsalt parem // vaimne üleolek / moraalne üleolek / füüsiline üleolek / ja seksuaalne üleolek / on minu stiil» (lk 12 ja 21).

Minu vestlus suurmeistriga leidis aset nääripühade ajal.

Äsja lõppes Eesti Vabariigi juubeliaasta. Millise emotsiooniga sellele tagasi vaatad?

Meeliülendav, just nagu peaksid kannibalid kellegi lähedase inimese sünnipäeva. Sünnipäevalaps ise on, õun suus, ilusti liual sirgu, korralikult läbiküpsetatud, maitsestatud ja ehib peolauda. Krõbedaks grillitu terviseks tõstetakse klaase ja hõisatakse tooste. Kingitusteks on ketšup ja marineeritud kõrvits.

Mida sina vabariigile kingiksid?

Milleks tingiv kõneviis? Kirjanikud kingivad, meil ei ole tasuta bensiinijaamu ega lõunaid, isegi mitte tasuta hambaravi, aga meil on tasuta raamatukogud. Ja mitte ainult sünnipäeval, vaid pea iga päev ja hommikust õhtuni. Tuttav poeet kurtis, et Pariisis on raamatukogud ainult neli tundi avatud – Euroopa võtab ennast siingi koomale.

Ma ei väsi kordamast, et luule on aju jõusaal, ja juhin tähelepanu asjaolule, et aju asub peas. Eesti Vabariigis aju arendamise kohustust ei ole.