Nähtus nimega Kersna
Evelini saate arvustus

Urmas E. Liiv: inimesed ei tahtnud Evelini saatesse minna

FOTO: Kaader saatest

Arvustus
«Nähtus nimega Evelin», autor Vahur Kersna
Režissöör Andres Lepasar, produtsent Ruth Heinmaa
ETVs 2. jaanuraril

Erinevalt Vahur Kersnast ma ei leia, et Evelini arhetüüp on tugev, endaga alati hakkamasaav Eesti naine, mida too järjekordse mammut-portreesaate üllitanud teleautor ise hiljuti meedias ütles. Pigem on endine esileedi oma arhetüübilt Marie Antoinette. Privileegipime valitsejaproua, kes aegajalt lamburimängudena erinevaid, ka «lihtsaid» asju proovib. Olgu selleks siis moekunstniku-või lastekirjanikuamet, rulluisutamine või leivaküpsetamine. Ja selle käigus ohtralt riigi, ehk siis «oma alamate» käest maksudena kogutud raha kulutab. Kaugenedes oma elustiilist ja mõtteviisilt sellestsamast rahvast selle käigus pöördumatult.

Teisalt, kuigi tõmbasin just paralleeli Prantsuse revolutsiooni eelsete aadlike lamburimängudega, ei kujuta sellist kangelannat ette muul kui meie «tõsielu-ajastul», kui meedia ülehelikiirusel kõike kajastab. Evelin Ilves on lihtsalt inimene, kelle kuulsus ei kahane, kuna ta on juba korra tuntuks saanud.

Ta paiskab endast ja meedia võtab vastu ja multiplitseerib killukesi, ükskõik mida: võrdsed on nii katsetused erinevatel elualadel nagu kodurestorani avamine kui sotsiaalmeediakontol foto avaldamine endast lumeinglit tegemas… (kas keegi kujutab ette Jackie Kennedyt lumeinglit tegemas?). Ja selle kõige kütteks ning enesestmõistetavaks eeltingimuseks on loomulikult kaasasündinud edevus ja enese-eksponeerimistung. Mitte, et saates «Nähtus nimega Evelin» kangelanna ise seda omamoodi protofeminismina ei esitleks…

Kersna seekordne peategelane on kahtlemata eelmistega (Alo Mattiisen, Urmas Ott, Mati Talvik…) võrreldes kõige vähem saavutanud traditsioonilises mõttes. Pigem on tegu mitte multitalendi-, vaid multiamatööriga. Ühtlasi on Evelin Ilves ka sellest reast ainsana eeldatavalt mitte oma elutee ja elutöö lõpus või juba meie hulgast lahkunud. Seega tundub Kersna seekordse pika portreesaate puhul esmakordselt ja omajagu värskelt, et Vahur Kersna ei ela portreteeritava kaudu välja omaenda änge ja frustratsioone, ei projitseeri temale omaenda elu(lugu).

Seega puudub ka tema eelnevate sama tüüpi saadete matusemeeleolu. Silma torkab ka Vahur Kersna kui intervjueerija ning Evelin Ilvese kui intervjueeritava hea klapp ja isegi omavaheline keemia. Meeleolu on sõbralik ning üksteist austav, puuduvad teravad vastandamis- ja paraku ka paljastavad momendid. Vist on üheks taoliseks plahvatuslikuks hetkeks planeeritud küsimus, millal Evelin oma presidendist eksabikaasa teisest naisest Ievast kuulis - Evelin suudab siiralt Kersnale otsa vaadata ja väita, et meediast.

Kuidas siis taasloob Evelin Ilves Vahur Kersna abil oma «meediakeha»?

Saade algab. Etnolik naishääl leelotab, Evelin käib maavillases kampsunis põllul, räägib, et on maalaps. Kohe alguses avab eks-esileedi end haavatavast küljest, rääkides õnnetult hukkunud koerast. Samasuguse sümpaatiakapitali kogumisena läheb järgmisena loosi vanaema mainimine.

Järgnevad olmedraamad: vanemate lahutus, mitte just seisusekohane esimene armastus (poiss õppis erinevalt viielisest Evelinist kahtedele ja oli muusik), siis jõutakse juba ülikooli ja ihaldusväärse arstitudengi staatuseni ning järgmise tragöödiani, milleks on halvas korras üürikorter ülikooliajal. Ja nõrga iseloomuga peika. Kersna eluloosaadetele iseloomulikult läheb ebaproportsionaalselt palju aega kujunemisaastatele; iseloomulikult hakkab vaatajal, kel puudub kangelase vastu erihuvi, kergelt igav.

Saame teada, et Evelin ei tahtnud meditsiini tööle jääda muuhulgas sealsete väikeste palkade ning kutsumuse puudumise tõttu.

Esimeses «temaväärilises töökohas» (Kersna sõnad) Päevalehe turundusosakonnas  olid tööl «hallid, närtsinud inimesed» (Evelini sõnad). Järgnevad läbipõlemine ning kohtumine Toomas Hendrik Ilvesega, kelle kui abielus naistemehe eest hoiatas Evelini tema parim sõbranna Maris Jesse. Aga Evelinil oli täiesti savi (tema enda sõnad). Kõlab üks saate vaimukamaid formuleeringuid: «Ta ei olnud ennast täis. Ta oli Toomast täis.» (Hans H Luik)

Läbi võetakse silmatorkavaimad, kohati skandaalsed Evelini tegemised: Eesti bränd, kurikuulus «Welcome to Estonia». «Kräpisõda» Kalevi kommivabrikuga. Avalik moondumine volüümikast taluperenaisest spordifanaatikust presidendiprouaks, omamoodi tervisenatsiks. Iroonilisel kombel tuli samal päeval Kersna saatega välja ajakiri Naisteleht, mille esikaanel Evelin Ilvese sõnum, et ta ei põe ei oma ülekilode ega vanuse pärast. Kas enese väljavabandamine või kaasaminek trendika body positivity'ga?

«Katusesuudlus», lahutus, uus mees, lühikeseks jäänud katsetus jutusaate juhina, ühtlasi saate kõige hävitavam, kuigi läbi lillede antud hinnang TV3 tollaselt programmijuhilt Urmas Eero Liivilt.

Saade lõpeb taas etnostiilis Eveliniga lumisel väljal, lootusrikkalt tulevikku sammumas. Sõbranna ütleb välja, et Evelin on rohkemaks võimeline kui hetke kodurestorani pidamine, antakse vihjeid tuleviku suureks poliitikukarjääriks. Äkki isegi president? «Meediakeha» missugune!

Ja kõige lõpus kui grande finale: supleva Evelini paljas tagumik.

Kindlasti kannab see saade Vahur Kersna kvaliteedimärki, on siis tema laad kellegi isiklik maitse või mitte. Usun, et Evelin Ilvese fännidele annab see oma lemmiku kohta ka mingit uut ja huvipakkuvat infot. Ülejäänutele jääbki vist õhku küsimus: miks Kersna nüüd Evelinist saate tegi?

Tagasi üles