Küll on hea, et meil on Silvio

«Silvio» keskmes on noor ärikas Sergio, kes tahab ükskõik mis hinnaga Itaalia megamagnaadi Silvio Berlusconi silmapiirile jõuda. Foto: Kaader filmist

Kümmekond aastat tagasi kirjutas üks itaalia helilooja Silvio Berlusconile valimiskampaaniaks ülistuslaulu «Meno male che Silvio c'è» ehk tõlkes umbes «Küll on hea, et meil on Silvio», kus playboy-poliitikut kiidetakse taevani kui saapamaa ainuisikulist päästjat.

Seejuures ringleb juba pikalt sotsiaalmeedias videoklipp, kus ühel ammusel Berlusconi kihutuskoosolekul jälgib kaamera ainiti keskealist naist, kes siirast liigutusest pisarsilmil karjub törtsugi viisi pidamata hingestatult kõlaritest kostvale laulule kaasa, hääl andumusest Silviole katkemas.

Filmi «Silvio» režissöör Paolo Sorrentino on võtnud sama ülistuslaulu, kuid keeranud selle pidevalt absurdi piiril kõlkuvas linateoses hoopis teise, samuti andumusest pakatavasse võtmesse, kus poolalasti siresääred väänlevad jõusaalis sõnade «Elagu Itaalia!» taustal nagu nullindate alguse tümpsustaari Güntheri soft-porno hõngulistes muusikavideotes.