Tänavu mais 50. sünnipäeva tähistav Jaak Jõekallas on veetnud Estonia teatris peaaegu kogu oma täiskasvanuelu: laulnud kooris, teinud osatäitmisi solistina, tegutsenud vabatahtlikuna teatri arhiivis ning toimetanud trükki oma koduteatri ajalugu puudutava raamatu «Estoonlased maskiga ja maskita». Ühtlasi on ta teinud saateid Klassikaraadios ja Vikerraadios, kirjutanud artikleid näitlejatest ajakirjale Elu Lood ning avaldanud teosed «Unustamatu Miliza Korjus» ning «Kinostalgia. Filmistaaride lummuses». Täna esietendub Estonias tema esiklavastus «Operetikuningas Imre Kálmán», kus peaosades astuvad publiku ette Helgi Sallo ja Hans Miilberg.
«Operetti on mõtet teha ainult ausalt ja avatud südamega»
Oled peaaegu kogu oma senise täiskasvanu- ja tööelu veetnud Estonia teatris. Kuidas sa sellesse majja sattusid?
Mu ema tundis Estonia koormeister Anne Dorbekit, nende omavahelises vestluses selgus, et Estonia koor vajab tenorit. Kuna ma laulsin tollal ühes kooris, soovitas ema mind ja Dorbek kutsus ette laulma. Ma läksin, laulsin ja mind võeti tööle. See oli 1990. aasta jaanuaris. Laulmist ma varem õppinud ei olnud, seega astusin riiklikku akadeemilisse ooperiteatrisse otse tänavalt. Minuga koos samal päeval alustas teatriteed ka praegu solistina tegutsev Mart Madiste.
Millised ootused, lootused ja eeldused sul tööle asudes olid?
Minu jaoks oli Estoniasse tööle saamine midagi sellist, nagu oleks taevas langenud maa peale. Ma olin selleks ajaks käinud mitmel Estonia etendusel, lisaks näinud selle maja artiste kontsertidel ning televiisoris. Võimalus astuda sisse Estonia töötajate uksest oli minu jaoks ime. Mäletan, millised emotsioonid mind valdasid, kui esimestel päevadel sattusid mulle koridoris vastu jalutama sellised inimesed nagu Tiit Härm, Leili Tammel, Eri Klas – minu jaoks oli see kõik täiesti ebareaalne!