Sümbolismi kodune eksootika

Kristjan Haljak
, luuletaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ferdynand Ruszczyc (1870–1936), «Nec mergitur» 1904–1905. Õli Leedu Kunstimuuseum.
Ferdynand Ruszczyc (1870–1936), «Nec mergitur» 1904–1905. Õli Leedu Kunstimuuseum. Foto: Antanas Lukšėnas

Eelmise aasta aprillist juunini sai Pariisis Orsay muuseumis vaadata tunnustatud sümbolismi uurija Rodolphe Rapetti kureeritud näitust sümbolismist Baltimaade kunstis. Nüüd võib öelda: näitus jõudis koju. Kuid kus on see kodu?

Rahvusriigi sajandal aastapäeval polnud sugugi ebameeldiv, kui Eestit – või veelgi parem, Baltimaid! – kultuuriliselt järjepideva üksusena sümboliseerivad kunstnikud jõudsid pildile. Suurele, domineerivale lääne kunsti pildile. Kui perifeeria sekkus keskusesse. Kui Konrad Mägi ja Kristjan Raud asetusid ühele plaanile Gustave Moreau ja Odilon Redoniga, kui Euroopa kunstilugu retroaktiivselt – ja kuidas siis teisiti? – ühtlustus, asetus süsteemi.

Kristjan Haljak võtab vaatluse alla nii Kumu näituse Baltimaade sümbolistlike kunstnike töödest kui ka sümbolismi kui nähtuse.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles