:format(webp)/nginx/o/2019/01/09/11704149t1h7f36.jpg)
Eelmise aasta aprillist juunini sai Pariisis Orsay muuseumis vaadata tunnustatud sümbolismi uurija Rodolphe Rapetti kureeritud näitust sümbolismist Baltimaade kunstis. Nüüd võib öelda: näitus jõudis koju. Kuid kus on see kodu?
Eelmise aasta aprillist juunini sai Pariisis Orsay muuseumis vaadata tunnustatud sümbolismi uurija Rodolphe Rapetti kureeritud näitust sümbolismist Baltimaade kunstis. Nüüd võib öelda: näitus jõudis koju. Kuid kus on see kodu?
Rahvusriigi sajandal aastapäeval polnud sugugi ebameeldiv, kui Eestit – või veelgi parem, Baltimaid! – kultuuriliselt järjepideva üksusena sümboliseerivad kunstnikud jõudsid pildile. Suurele, domineerivale lääne kunsti pildile. Kui perifeeria sekkus keskusesse. Kui Konrad Mägi ja Kristjan Raud asetusid ühele plaanile Gustave Moreau ja Odilon Redoniga, kui Euroopa kunstilugu retroaktiivselt – ja kuidas siis teisiti? – ühtlustus, asetus süsteemi.