Arvustus. Mälestussaade elavast Savisaarest
Kas oled nõus?

Edgar Savisaar ja Marju Lauristin, Eestimaa Rahvarinde alusepanijad, hilisemad võitluskaaslased ja teineteise oponendid 1989. aastal Moskvas Punasel väljakul..

FOTO: Repro.

Kuula artiklit

Üks on kindel: Mihkel Kärmase ja Anne Raiste dokumentaalis esinenud Edgar Savisaare võitluskaaslased, kes kõik on tema tõttu ka väga haiget saanud, on talle andnud tehtud halva andeks. Mäletavad, aga andestavad ja austavad. Ja ikka armastavad.

«Pealtnägija» dokumentaaliks nimetatud saade oli küll lugu Eesti ühiskonda läbi aastakümnete mõjutanud poliitikust, aga see oli ka lugu saatele intervjuu andnud inimestest. Savisaare loo ja tema isiku avamise kõrval ilmnes see, kuidas ja millest need inimesed nüüd, enamasti tänaseks Savisaarest kaugenenutena rääkisid.

Vilja Savisaar-Toomast ja Edgar Savisaar

FOTO: Mihkel Maripuu

Dokumentaali esimene pool võinuks kanda alapealkirja «Vilja lugu». Aastaid Savisaarest avalikult seitse sammu tagapool, salates sedagi, et Savisaar on ta tütre isa, aga ometi oli Vilja Laanaru-Savisaar-Toomast alati tema kõrval ja temast sõltunud. See on alles isegi nüüd, kui nad juba aastaid paar pole. Isegi siis, kui Savisaart ümbritses üha enam vihmavarjuhoidjaid, ilmus Vilja välklampide valgusesse truult ikka Savisaare kõrval.

Dokumentaali autorid püüdsid võimalikult lühidalt võtta kokku Savisaare elu ja poliitikutee ning selle kõrghetked, mis jäid 1980. aastate lõppu kuni 1991. aastani. Seda oli justkui väga palju, aga samas tagantjärele vaadates ootamatult vähe. Rahvarinne, aga eelkõige Balti kett olid need, milles Savisaare rolli ei saa ka tema kõige kangemad vihamehed eitada. Aga mis veel?

Lisaks Balti ketile olid poliitilise inspiratsiooniga (Marju Lauristini sõnul) Savisaare kui suure poliitiku tipphetked 1988. aasta 17. juuni miiting Tallinna lauluväljakul ning 1990. aasta 15. mai interrinde tungimine Toompeale. Siis sai Savisaar tegelikult viimati tunda, milline võim võib tal rahvast end järgima kutsudes olla. Need olid hetked, kui ta sai tõesti olla ratsamonumendimees – jälle Lauristini sõnad kunagise võitluskaaslase kohta.

Aasta hiljem, 1991. aasta augustiputši ajal, iseseisvuse taastamise hetkel istus see rahva eestvedaja kui jonniv poisike Toompea saali tagareas ega tulnud teiste sekka rõõmustama.

Ei läinud poolt aastatki, kui ta oli sunnitud peaministri kabinetist lahkuma ja mitte kunagi enam naasma. Ta suutis alati ise oma võimalused ära rikkuda – tõdesid saates kriitilisemaid, otseütlevamaid sõnu väljendanud.

1990. ja 2000. aastate algus tähendas Savisaare ponnistustele ja suurepärastele valimistulemustele vaatamata lõputut läbikukkumiste rida. Dokumentaali ei olnud mahtunud isegi ajutine edu, kui ta Andrus Ansipi valitsuses kaks aastat majandusministriametit võis pidada. Ainult Tallinnast suutis ta oma võimukantsi teha.

Kui dokumentaali esimene pool oli pigem kronoloogiliselt dokumenteeriv lugu, siis Savisaare väärilised kired, tema loo traagika arenes teises osas. Nüüd tõusid peategelasteks Keskerakonnale 18 valimiskampaaniat teinud Paavo Pettai ning Savisaare elu traagilistel hetkedel ilmselt enim tema kõrval olnud Siret Kotka-Repinski. Viimase intervjuud olid saate emotsionaalseimad ning samas jäi tema juttudest õhku ka enim küsimusi. Ilmselt seetõttu, et sündmustest, mida tema teab, on liiga lühike aeg möödas.

Siret Kotka koos Edgar Savisaarega

FOTO: Mihkel Maripuu / Postimees

Inimlikult lihtsalt rääkis oma mälestusi Savisaare kauaaegne abiline Liina Oja. Ilma suurte ja emotsionaalsete sõnadeta, ülevoolava imetluseta, ometi kindalt ja kindlasti lojaalselt on see naine Savisaare kõrval, avalikkuse eest varjul olnud.

Juba enne saate eetrisse minekut oli meediasse paisatud Evelyn Sepa tunnistus, et ta on viinud Keskerakonna kassasse nn kilekotiraha. Samuti Paavo Pettai kinnitus, et ta isiklikult käis Šveitsist Savisaare ja Kofkiniga Savisaare raha toomas.

Üllatust neis ülestunnistustes ei olnud, nagu ka tunnistustes, kuidas Keskerakonna kulud Savisaare suurelennuliste plaanide ehk võimuiha nimel juba aastaid tagasi ülepea kasvasid. «Toodi lihtsalt sula,» iseloomustas Savisaare viimaste võimuaastate rahade liikumist erakonna kampaaniameister Pettai. Siis veel Venemaalt küsitud poolteist miljonit, mis jäi erakonnal saamata, aga mis Savisaarele mõjuagendi tiitli tõi. Ning mille eest Lasnamäele kirik kerkis.

2015. aasta valimiskampaaniat meenutasid intervjueeritavad kui õudust – Savisaar ei olnud enam tema ise ja seda nägid toona kõik, kes näha soovisid.

Edasi muutus Savisaare lugu tragöödiaks, mis küll osutus lõpuks draamaks, sähvatades kohati tragikomöödiana. «Suhteliselt igav ilma Edgarita,» lausus aastaid end peaaegu et positsioneerinud savisaareloogina Ain Seppik ning see jäi ka dokumentaali lõpulauseks.

Oma jutte rääkis ka Jüri Ratas, jäädes reserveerituks, olles rõhutatult positsioonil, mis Savisaarel jäi taastatud Eesti vabariigis kätte saamata. Tõestades iseendaga, et elu läheb ka pärast Savisaare kadumist poliitareenilt edasi.

Läbi saate kõlas olevik ja minevik vaheldumisi. Justkui unustanuks rääkijad ikka ja jälle, et mees, kellest jutt, elab Hundisilmal, koos kahe koera, kassi ning varju jääva abilisega. Selline on täna kunagine, üks väga ammune rahvajuht, kes vahel ilmub kuhugi kui vaim minevikust. Nii ka mälestussaatena ETV ekraanile, ise otse osalemata.

Edgar Savisaare raamatu esitlus Viru keskuse Rahva Raamatus. «Edgar Savisaar - Poliitik ja romantik». 

FOTO: Eero Vabamägi

Arvustus

«Pealtnägija. Edgar Savisaar»

  • Saatesari: Pealtnägija, ETV eetris 9. jaanuaril
  • Autorid Mihkel Kärmas ja Anne Raiste
  • Režissöörid Raivo Maripuu ja Vladlen Pobjaržin
  • Produtsent Piret Priisaar

Edgar Savisaare kodu Hundisilmal.

FOTO: Mihkel Maripuu

21.12.2018, Edgar Savisaare kodu Hundisilmal.

FOTO: Mihkel Maripuu

Tagasi üles