O-s on asju

Laurentsiuse maal «Nagu lind 1». Foto: Stanislav Stepashko

Kas maailma tuleks käsitleda ennekõike kui lõputut objektide kogumit? Või tasuks seda pigem näha kui kõikvõimalike suhete võrgustikku, mille käigus need objektid alatasa tekivad, kaovad, teisenevad?

Just seesugused küsimused võivad tekkida, kui astuda sisse praegu galeriis Vaal lahti olevale Laurentsiuse näitusele «OOOO». Nagu Laurentsiusele omane, on ka seekord võetud mingi pisike eluline detail ning see sakraliseeritud. Seekord ei ole küll näitusetöödel näha legendaarselt ilusaid raame, ent endistviisi on selgesti tajutav Laurentsiuse võimas maalitehnika. Seekordse näituse on käivitanud üksainus argine, pealtnäha justkui triviaalne objekt – hulpiv kummirõngas. Kõigil näituse vägevatel maalidel, mis on pärit Laurentsiuse käe alt (ühe maali autoriks on Katrin Piile) ning ka Mairi Hüüdma fotodel, mida võib näitusel samuti näha, on kujutatud hulpivat (ühte ja sama?) kummist rõngast, mis esimese hooga ei ütle kellelegi justkui midagi. See on korraga tumm ja salapärane.

Ja ometi annavad kõik need teosed edasi midagi muud, midagi rohkemat – võiks väita, et see rõngas on korraga nii mikro- kui ka makromaailma saadik. Kummirõnga motiiv lubab ennast ikka ja jälle ümber tõlgendada – see on avatud lõpututele transformatsioonidele. Need rõngad võivad nüüd lisaks iseendale olla ka näiteks glasuurisõõrikud, päästerõngad, nullid, mõne unustatud jumalanna sõrmused… Seda rida võiks lõputult jätkata. Lühidalt: siin on peidus terve kosmos. Nüüd tulekski küsida, kuidas see kosmos suhestub inimese pilguga? Näitusekülastaja teadvuse ja tajuaparaadiga?

Galerii esimesel korrusel seisev suurte maalide seeria on ühekorraga unenäoline ja materiaalne; piiritletud ning samas abstraktne. Igas hiiglaslikus maalis on tajutav liikumise võimalikkus – erinevad O-d seisavad kõrvuti nagu kaadrid isevärki filmiribas. Oo. Vägev!

Laurentsiuse näitus «OOOO». Näitusevaade. Foto: Vaal Galerii

Teisel korrusel on maale, kus kummirõngast ennast polegi, kuid ometi on selle kohalolu tunda. Ent küsimus jääb: on need erinevad (kummi?)rõngad lihtsalt ühe ja sama vormi erinevad eksemplarid? Teatava idee füüsilised invariandid? Või on siiski nende puhul tegu kvalitatiivselt erinevate objektidega? Kust jookseb piir tüübi ja eksemplari vahel? Taas tuleb mängu objektide ja suhete vastasseis.

Sellest on palju räägitud nii klassikalises kui viimase aja filosoofias – eeskätt on küsimuse viimasel ajal uuesti fookusesse tõstnud spekulatiivsed realistid. Graham Harman, üks selle mõttevoolu eestvedajaid, on töötanud välja filosoofia, mida ta ise nimetab «objektidele orienteeritud ontoloogiaks» ehk siis lühidalt «OOO»-ks. (Nõnda tekib tema filosoofilise süsteemi ning Laurentsiuse näituse pealkirja vahele lõbus seos.)

Need rõngad võivad nüüd lisaks iseendale olla ka näiteks glasuurisõõrikud, päästerõngad, nullid, mõne unustatud jumalanna sõrmused… Lühidalt: siin on peidus terve kosmos.

Harmani maailmakäsitluse kohaselt koosneb kogu universum objektidest, mis on tema jaoks olemise algühikud. Objektid pole Harmani meelest tingimata füüsilised, vaid midagi, mis on alati eneseküllased, selgelt piiritletud ning (inim)teadvusele lõpuni kättesaamatud nähtused. Asjad iseeneses. Nad taanduvad alati – nii inimese teadvusest kui ka üksteisest, igavesti. Objektid (olgu nad siis fiktiivsed, meelelised või füüsilised) pole taandatavad ei oma komponentide loetelule ega ka oma mõju kirjeldustele. Kõik, mis siis järele jääb, ongi objekt.

Ehkki Harmani põhjused sellise filosoofia välja töötamiseks on mõistetavad (ennekõike just soov vaidlustada inimkeskset maailmapilti ning panna perspektiivi inimese koht siin lõputus ilmaruumis), kätkeb selline mõtlemine endas ka tugevaid ohtusid. Näiteks on igasuguse olemuse või objektikeskse maailma puhul oht mõelda, et mingi abstraktse nähtuse olemuslikud omadused on just need, mis sellele mõtlejale sobivad. Nõnda on essentsialismi puhul alati oht ebasobiv lihtsalt välja tõrjuda. Ning muidugi on igasuguste esemete varjuküljest rääkimine juba iseenesest mõneti paradoksaalne.

Seepärast on ka välja pakutud, et maailma võiks näha pigem relatsioonidekeskselt. Laurentsiuse «OOOO» maalid võtavad ühe Harmani OOO mõistes objekti, ent panevad selle tööle nii, et see muutub millekski endast enamaks. Ning koos selle objektiga transformeerub ka (vaataja) maailm. See pole enam relatsionistlik ega ka asjadekeskne; ei objektiivne ega tegelikult ka enam subjektiivne.

Laurentsius

«OOOO» Vaal galeriis kuni 26. jaanuarini