Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2018/06/04/7883367t1hf3bf.jpg)
/nginx/o/2019/01/11/11707872t1h0d3e.jpg)
Gunvor Kronman on Soome elu kujundamisel väga aktiivne kaasarääkija ja otsustaja. CV on Kronmanil enam kui muljet avaldav, ta on kuulunud ja kuulub ridamisi võtmetähtsusega nõukogudesse ning juhib neid: Finnair, YLE, Helsingi Ülikooli rahastusfond, ekspresident Martti Ahtisaari kriiside lahendamise initsiatiiv, Kalevala Koru juveelibränd.
Kronman juhtis ka suvel Helsingis avatud uue muuseumi Amos Rex rajamist ning Soome-Rootsi kultuurikeskuse Hanaholmeni täielikku renoveerimist. Postimehele antud intervjuus räägib ta, et Soome pealinnas on viimastel aastatel töötatud selgelt selle nimel, et linna rahvusvaheliseks turismimagnetiks muuta, kasutades turismidollarite ligitõmbamiseks just maailmaklassi kuuluvaid kultuurirajatisi. Tema sõnul luuakse Helsingi südalinna teadlikult üha enam suuri ja uhkeid ning rahva seas populaarseid siseruume, mis oleksid külmal ajal omamoodi linnaväljakuteks.
Helsingi kesklinnas saab nüüd talvisel ajal väga mõnusalt aega veeta vaid siseruumides, tänavale nina pistmata. Ja mitte ainult kohvikutes, kaubanduskeskustes või kinodes.
Helsingi uus raamatukogu on koht, kuhu ei tulda üksnes lugema. Kohe selle kõrval on suur Kiasma nüüdiskunstimuuseum. Ja samas on ka linna uusim kunstimuuseum Amos Rex. Kõik ka arhitektuuriliselt muljet avaldavad hooned. Te teete siin põhjamaises linnas midagi väga õigesti.
Teate, Suur-Helsingi regiooni – Helsingi, Vantaa, Espoo, kus elab suur osa Soome rahvastikust – arenguplaani oleme sõnastanud nii: kultuur juhib majandust. Minu arvates on väga-väga tähtis mõista, et investeeringud suurtesse kultuuriprojektidesse ja -objektidesse on majanduskasvu mootor. Suured kaubanduskeskused, kuhu nädalavahetusel siirdutakse kogu perega, et osta kõik vajalik eesseisvaks nädalaks, ei ole need siseruumid, kus enamasti pikemalt aega soovitakse veeta.
Tõsi, ka kaubanduskeskused on muutumas – need ei ole enam vaid ostmise ja söömise kohad, vaid paigad, kuhu siirdutakse elamusi saama. Aga näeme ka seda, et äärelinnadest on elu tagasi tulemas kesklinnadesse, kus nüüd, mil paljud ostud tehakse internetist, tahetakse käia väiksemates poodides, pop-up’ides, firmade showroom’ides, et netis nähtud asju ise näha-katsuda, müüjatega suhelda. Tarbimise, ostlemise kõrval tahetakse kesklinnas teha aga ka muud huvitavat, käia muuseumides, kohtuda siseruumides sõpradega või istuda üksi, kohvi ja arvutiga ning lugeda või vaadata mõnd etendust.
Helsingis oleme neid uusi nn nõudluspunkte üha enam ühendamas ja nii on tekkimas uued funktsioneerivad urbaansed ökosüsteemid, mis on omavahel ühendatud ning mille vahel saab lihtsalt liikuda. Minu unistus oleks linna-siseruum, mida nägin Londonis, kus otse metroojaamast sai siirduda tunnelite kaudu viide-kuude muuseumi, kaubanduskeskusesse, kinno. Talvel ei pea kordagi külma kätte minema, vaid saadki soojas olles kulgeda ja huvitavalt aega veeta.
Meie maailmaosa jaoks on see äärmiselt oluline, et sellised siseruumid oleksid olemas, sest meil on ju need pikad külmad talvekuud.
Just nimelt. Aga samas on meil Helsingi kesklinnas jaanuaris ka ülipopulaarne valgusfestival, mis pakub pimedal ajal elamusi ka väljas. Minu arvates võib öelda, et oleme Helsingi kesklinna muutnud nii meie oma inimestele kui ka välismaalastele atraktiivseks sihtkohaks, kuhu tahetakse tulla ja kus on alati midagi teha, ning sageli – näiteks uue raamatukogu suurtes avarates ruumides sõpradega kohtudes – ei pea üldse raha kulutama. Kuid laiemas plaanis kinnitab kogu see uus linnaruum minu arvates ikkagi meie mõtte õigsust, et kultuuri investeerimine juhib ka majandust.
Vaadates teie viimaseid uusi kultuurirajatisi, raamatukogu ja Amos Rexi kunstimuuseumi, on selge, et Soome majandusel läheb praegu hästi.
Nii on, majandusolud on praegu head. Ja seda olukorda kasutades ongi meil olnud võimalus kõik need uued kultuurirajatised ehitada ja nad on meil olemas ka siis, kui majanduses võib pöördeid toimuda. Oma roll selles uue Helsingi suures plaanis on muidugi ka Finn- airil, mis on muutnud Helsingi vahepeatuseks reisidel Euroopa, Ameerika ja Aasia vahel. Finn- airi reklaamlause on, et kõige lühem tee läänest itta, Aasiasse, on just Helsingi kaudu. Transiitreisijatele pakutakse aga võimalust mõni päev ka Helsingis veeta, mida, nagu tean, agaralt kasutatakse.
Soome rakendab siin Islandi kogemusi. Juba aastakümneid on seal raha teenitud, pakkudes võimalust teel Euroopast Ameerikasse Reykjavikis peatuda. Sinine laguun on seni suur hitt. Helsingis kasutame ja rõjutame oskuslikult oma põhjamaisust. See algas minu arvates Lapimaast, mida maailmale tutvustati kui ultimatiivset põhjamaist sihtkohta. Nüüd teeme sama ka Helsingist rääkides. Veel neli-viis aastat tagasi polnud meil selliseid ideaalseid vahepeatumist võimaldavaid programme ja pakkumisi nagu praegu, seega kõik see on meie jaoks väga uus. Aga see töötab.
Teil on tõesti vahepeatuse tegijaile palju pakkuda – Soome disain Marimekkost Aalto, Arteki, Iitalani. Väga põnev restoranide skeene. Maailmaklassi muuseumid. Minu arvates on Amos Rex, mille rajamist teie isiklikult juhtisite, selgelt maailmaklassi kuuluv muuseum, juba ainuüksi selle pärast tasub Helsingisse tulla. Ja Amos Rexi lugu on muljet avaldav ka selle poolest, et teil, muuseumi nõukogul, kulus vaid 30 minutit, et anda sellele mastaapsele projektile roheline tuli.
Jah, see oli viis aastat tagasi. Seega väga-väga hiljuti. Viis aastat maailmaklassi muuseumi rajamiseks on ju kui hetk.
Mõelge ka sellele, et räägime kohast, mis asub absoluutses linnasüdames, kus tuleb arvestada lugematute regulatsioonide, nõuete, piirangutega. Muuseum asub otse parlamendi naabruses. Kuid lugu ise on selline. Meil Helsingis oli kesklinnas kunstimuuseum olemas, Yrjönkatul Soome kunagise ajalehekirjastaja ja kunstipatrooni Amos Andersoni endises töö- ja elupaigas, kus tema kollektsiooni näidati. Me mõistsime Andersoni rajatud erasihtasutuses Föreningen Konstsamfundet, mille nõukogu ma juhin, et kui tahame muuseumi edasi arendada ja kaasajastada, peame senise maja üldse õhku laskma ja uue ehitama. Või tegema tohutu suuri ümberehitusi. Plaan B oli mõelda välja midagi täiesti uut.
Muuseumi direktor tuligi siis välja mõttega, et ehk tasub kaaluda otse Yrjönkatu naabrusse, kus on kõigi Helsingis kasvanute ja elanute jaoks märgilise tähendusega Bio Rexi kino, mis oli aastakümneid linna moodsaim, ja Lasipalatsi, uue muuseumi ehitamist. Ning selleks, et senised kaitse all olevad hooned alles jätta, võiks muuseum asuda üldse maa all. Ta oli ühel Jaapani väikesaarel midagi sellist näinud. Ütlesime talle, et esitage nõukogule konkreetne ettepanek, ja siis ta tegigi seda. Arutasime seda umbes 30 minutit ja ütlesime, et jah, rajame uue muuseumi. Meil on väga väike nõukogu, kes suudab kiireid otsuseid langetada ja me ei pea kelleltki teiselt nõu, luba ja raha paluma.
Nii et raha uue muuseumi rajamiseks oli teil ka olemas?
Raha oli meil olemas, mis ongi osa mängu ilust. Me saame seetõttu kiirelt suuri otsuseid langetada. Edasi läks kõik üllatavalt kiiresti ja libedalt. Kuna Helsingi linnavõimud just sõnastasid seda uut filosoofiat, et kultuur juhib majandust, ja kuna Soomes sel ajal käinud arutelud Guggenheimi muuseumi haru loomise üle olid muutunud üsna näotuks ja politiseerituks – osalt seepärast, et Guggenheim ootas nii Soome riigilt kui ka Helsingi linnalt väga suurt finantspanust, mis omakorda ei meeldinud kõigile parteidele –, siis mõjus meie ettepanek kui sõõm värsket õhku.
Meie eramuuseumi rajamise plaanis oli kõik läbi mõeldud, kaasatud olid tugevad arhitektid, raha oli olemas ning võimud pidid ütlema vaid oma jah-sõna. Ja kõik olidki kohe nõus. Minu mäletamist mööda on see üks väga väheseid kordi Helsingi linna juhtimise ajaloos, kui kellelgi ei olnud uuele projektile mingisuguseid negatiivseid vastuväiteid.
Guggenheimi projekti tagasilükkamine kõlas vastu kogu maailma kunstiringkondades…
Jah, ka mul oli kahju, et Helsingisse seda muuseumi ei tulnud. Ma kuulusin selle poolt sõna võtnud gruppi. Leian, et mida rohkem kultuuri, seda parem…
Igatahes Amos Rex tuli neist muuseumisõdadest, kui lubate, välja suure võitjana.
Seda küll. Meie mõte oli luua muuseum, mis oma näitusepindadelt oleks nii paindlik kui võimalik. Ruumid on ka kõrged – kõige kõrgem koht seal maa all on ligi kümme meetrit, seega saab seal tõeliselt suuri taieseid näidata. Praegu väljas olev Jaapani digitaalkunstinäitus „TeamLab“ muudab need maa-alused suured saalid hämaraks. Tegeliku pildi, kui suur see maa-alune osa on, saab veebruaris, kui Amos Rexis avatakse kõigi aegade suurim Rene Magritte’i näitus Põhjamaades.
No sellele võib juba ette tohutut rahvusvahelist menu ennustada.
Jah, aga siis saame ka oma ruume rahvale nende tegelikus uhkuses näidata.
Amos Rexi on juba väga paljud vaatamas käinud. Pidevalt seisab tänaval järjekord, mis, nagu olen kuulnud, on Soomes väga ebatavaline.
Mulle ei meenu Helsingis tõesti midagi sellesarnast. Järjekord on olnud alates augustist, kui avasime. Ent mida tahan veel Amos Rexi rajamise kohta öelda: kõik toimus plaanipäraselt, hilinemisteta, kõik load (kultuurimälestiste kaitselt jne) saime õigel ajal, ja kõik oli eelarve piires. Omamoodi musternäide, kuidas kunstimuuseumi tuleb rajada. Ajal, kui Amos Rexi ehitasite, juhtisite ka Helsingi olulise Soome-Rootsi kultuurikeskuse Hanaholmeni ümberehitamist.
Sel aastakümnete eest rajatud hoonel jäid püsti vaid seinad, kõik sees olev uuendati. See on Helsingis väga oluline kultuuri- ja kunstikeskus, mis nüüd on jälle väga silmatorkav. Ning ma juhin ka nõukogu, mille eestvõttel rajatakse Helsingi kesklinna, Rootsi teatri, Stockmanni ja Esplanaadi piirkonda Soome-Rootsi kultuuripark, millest saab loodetavasti omamoodi linnasüdames olev eluruum, kus hakatakse aega veetmas käima. See park avatakse augustis ja sellega täitub mu kauane unistus, et Helsingis oleks koht, kus meie pikaaegsed sidemed Rootsiga, meie kuulumine sellesse kultuuriruumi, selgelt märgitud oleks.
Selle projekti kallal olen töötanud nüüd juba kümme aastat. Samalaadne projekt oli meil Stockholmis ja sealne Soome-Rootsi kultuurisidemeid märkiv linnaruum avati 2017. aastal. Helsingis kujunes selle uue elutoa loomine nii pikaks ka seetõttu, et tahtsime sellele saada linnapildis nii prominentset paika kui võimalik. Ja saime. Uue linnaväljaku projekti ja seal oleva avaliku kunsti autor on tuntuim elav Rootsi skulptor Eva Lange, kes nüüd on juba 83-aastane. Mul on hea meel, et tal on selles eas võimalus seda suurt projekti juhtida.
Kõik need rajatised, millega seotud olete, annavad panuse Helsingi urbaansete mustrite ümberkujundamiseks. Pidev järjekord Amos Rexis näitab, et olete tabanud närvi, rahval on neid linnasüdames olevaid eluruume, avalikke ruume, rajatisi vaja. Tõsi, Hanaholmen on küll eemal – Helsingi ja Espoo piiril, maalilise järve ääres, kuid metrooga on sinna kesklinnast väga lihtne pääseda.
Mõelge nende avalike ruumide puhul ka selle peale, kuidas meie ühiskonnad on muutunud, kuidas inimesed nüüd elavad ja vaba aega veedavad. Ma ei tea olukorda Eestis, aga Soomes moodustavad ühe-inimese-leibkonnad enam kui poole leibkondadest ja üksi elavate inimeste arv kasvab kõigis eagruppides väga kiiresti.
Taas eelistatakse elamist kesklinnas, väiksemates korterites, mitte äärelinna villades. See tähendab, et südalinna avalikud ruumid muutuvadki uuteks elutubadeks. Kopenhaagen on selles vallas minu arvates meile kõigile eeskujuks, kuid ka Helsingi liigub õiges suunas. Helsingi kesklinn on viimase viie aastaga muutunud sootuks teistsuguse energiaga kohaks, kui ta varem oli.
Te räägite nii paljudest projektidest, mis lausa peadpööritava kiirusega Helsingis on rajatud. Paljud teie kaasabil ja juhtimisel.
Minu arvates võiks kõik veelgi kiiremini sündida, ma olen lihtsalt väga kannatamatu.
Kuidas teist on saanud niivõrd prominentne kultuurijuht?
Ma ei pea ennast kultuurijuhiks, sest teen veel paljusid teisi asju. Olen n-ö generalist, mitte vaid ühele valdkonnale spetsialiseerunu. Näiteks olen ka president Ahtisaari rahvusvaheliste kriiside reguleerimise initsiatiivis, samuti Palestiina haiglate projektis, mille tõttu olin just Jeruusalemmas. Varem töötasin pikemalt Aafrikas, Punases Ristis… Arvan, et ma olen lihtsalt loominguline inimene, ütleme nii. Ja mulle meeldib oma erinevate projektide vahel sünergiaid leida. Soome on väike riik ja kui oled pildil, on sul võimalik tõesti ka midagi teha ja oma töö tulemusi näha. Helsingi kultuuriprojektid, millega olen seotud olnud, on minu arvates tõesti oluliselt muutnud seda, kuidas Soome pealinn elab.