Operetikuninga nostalgilised sügismanöövrid
14. jaanuar 2019, 10:45
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui sõnateatrivaatleja saab ootamatult pääsme operetikontserdi esietendusele, tunneb ta end otsekui lapsepõlve kommipoes või jäätisekohvikus, kuhu pole sattunud oma nelikümmend aastat. Ses õndsuseseisundis oleks üpris narr, igati igav, aga ka läbinisti ebaveenev norivat kriitikut teeselda. Seda enam, et aasta esimene tellimuskirjatükk annab häälestuse kogu alanud aasta vastukajamistele.
Minu elu operetielamuseks jääb Ábráhami «Savoy ball» Ago-Endrik Kerge lavastuses Estonias 1982. aastal, aga säravaid lavastusi oli varemgi, hoobilt meenub Anu Kaalu sillerdav Adele kuplee Straussi «Nahkhiires». Nüüd on operett unarusse jäetud, võidutsevad muusikalid, neid toodetakse agaralt ka draamalavadel.
Rahvusooper Estonia kontsertlavastus «Operetikuningas Imre Kálmán» on seega kantud õdusast nostalgiast. Esietenduse päeval Postimehes ilmunud intervjuus sedastab idee autor ja lavastaja Jaak Jõekallas: «Tänapäeval minnakse sageli välja reklaami ja välise peale, mis teatrimaailmas tähendab, et otsitakse nimesid, otsitakse midagi, mis müüb, aga sealjuures unustatakse ära kogu selle asja romantika, väärikus ja sisemine ilu, mis peaks teatrist teatri tegema.» Saan üksnes nõustuda.
Kontsert Imre Kálmáni loomingust ongi tulvil romantikat, operetile ainuomast väärikat naiivsust ja glamuurset frivoolsust. Laulunumbrite esitajaid ilmub kirevas kontsertkavas publiku ette kogunisti üksteist, solistide galerii mõjub pillavalt: daamidest laulavad Helen Lokuta, Janne Ševtšenko, Helen Lepalaan, Kristel Pärtna, Kristiina Vähi, pealekauba vallatu duett Triin Ella ja Juuli Lill; härrasmeestest Rauno Elp, Mehis Tiits, René Soom ja Urmas Põldma.
Jäägu vokaalanalüüs pädevaile muusikateatrikriitikuile. Söandan subjektiivselt väita, et operetikontekstis tundus sürpriisikaim persoon härra Elp teise vaatuse kontrastses üleminekus «Tsirkusprintsessi» Mister X-i aariast «Sügismanöövrite» kelmikrutskiteni.
Jätsin meelega nimetamata nemad kaks, kellele lavastus tõeliselt on rajatud, keda publik vaatama tulnud: Helgi Sallo ja Hans Miilberg tandemis Vera ja Imre Kálmán. Küllap oleks siinkohal paslik kasutada ka märksõnu, mida Jõekallas oma intervjuus taunis: reklaam, müüvad nimed, staarid jne. Seda siiralt, vähimagi irooniavarjundita.
Lavastaja eesmärk pole väline, pelk afišitasand, vaid Sallo ja Miilbergi operetislepi ja lavapartnerluse vääristamine, üllas helge nostalgia. Kummatigi on siin üks konks. Kuigi tõotasin endale ja lehelugejale olla lahke, lapseliku rõõmuga kaasa plaksutav vaatleja, kippus jäätisekohvikukülalise magus rõõm kahanema nimelt Helgi Sallole ja Hans Miilbergile komponeeritud, operetikontserti raamiva tekstiosa tõttu.
Dramaturgiline karkass laulunumbrite vahel hakkas logisema, mistõttu mänguvõimalused ei olnud sada protsenti artistide väärilised. Iseäranis keeruline on härra Miilbergil kehastada Kálmánit, armastava naise Vera tabava iseloomustuse kohaselt «kuivikut, kerge käe ja raske südamega heliloojat». Sedasama tõdeb kavalehel Hans Miilberg ise: «On hirmus raske tuua see eraelus vaikne ja tagasihoidlik helilooja ehedalt lavale ja viia publikuni. Ei saa ju vaid tasaselt laval istuda ja lause lause haaval poetada.»
Küllap sugeneb rolli hingepartituuri sisse mängides vabastavat huumoridistantsi, kuigi mõistetav on tegijate taotlus näidata, kuis operetilooja elus pole opertlikku kerg(l)ust. Nii dramaturgi- kui näitejuhivilumust jääb vajaka ka Helgi Sallo Verale läbiva, andeväärilise lavaülesande pakkumisel, kuigi Sallo mängutuju ja -tahe on vaibumatult kirglik, kaasaelamine igale noodile sisemiselt pulbitsev, pilgeni tulvil ehedat armastust.
Laulunumbrite kokkusidumiseks, enam või vähem sujuvateks üleminekuteks esitavad Kálmánid muusikaajaloolise loengu ja tõtaka elulooraamatu snitiga repliike à la «kas mäletad, mu arm, mis juhtus tookord...». Taipasin lavastuse tekstirida jälgides taas, kuis olen ära hellitatud Heidi Sarapuu tuumakatest kompositsioonidest Variuse teatris, kus intensiivselt osalevad estoonlased, otsemaid meenus Helgi Sallo operetitäht Gerda Murre mõjusas rollis («Saatuslik nahkhiir», Varius 2016), rääkimata René Soomi pikast rikkast rolliteest Variuses.
Selle võrdluse valgel võimendus «Operetikuninga» kõige küsitavam lavastuslik idee: lasta René Soomil esitada «Mustlasprimaši» imekaunis ja dramaatiline Pali Ráczi laul natsiametniku kalgis nahkmantlis. Tekkis terav eetiline dissonants – kellele ja miks publik aplodeerib?!
Aga tõrvatilgakesed ei riku jäätiseportsjoni nostalgilist maiku. Terve teatriõhtu vältel ootas iga etteastega aina kuumemaks köetud publik seda õndsuseviivukest, mil Helgi Sallo ja Hans Miilberg viimaks ometi laulma puhkevad. Ootusi ei petetud!
Kontsertlavastus «Operetikuningas Imre Kálmán»
Lavastaja ja idee autor Jaak Jõekallas
Kunstnik Reili Evart
Dirigent Lauri Sirp
Laval: Helgi Sallo, Hans Miilberg, Janne Ševtšenko, Helen Lokuta, Heli Veskus, Helen Lepalaan, Kristel Pärtna, Kristina Vähi, Juuli Lill, Triin Ella, Rauno Elp, René Soom, Urmas Põldma, Mehis Tiits jt.
Esietendus 9. jaanuaril rahvusooper Estonias
