Lavastus, mille lagi on liiga kõrge

«Gesamtkunstwerk» tõestas, et ratsionaliseerides ja rakendades kunstiteost eesmärgipäraselt kaob kunst sealt seest ära ja mõju ei teki.

FOTO: Siim Vahur

Paavo Piik on Kinoteatris toonud välja lavastuse «Gesamt­kunstwerk», mis on täpselt sihitud kandideerima etenduskunstide ühisauhinna kategoorias. Pealkirjas kasutatud termin «ühendkunstiteos» on võetud kasutusele 19. sajandi esimesel poolel ja märgib kunstiteost, mis koondab mitut kunstiliiki.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Ühte aega ja ruumi on koondatud küll sõnateater, tants ja muusika, mis on aga tänapäeval juba ammu omavahel nii põimunud, et neid eri kunstiliikideks nimetada ei saa, ehkki kõnealune lavastus neid taas eraldada püüab. «Gesamtkunstwerk» on mõttefragmentidest kokku pandud nüüdisaegne teater, kus puudub selge narratiiv, kuid on jõuliselt olemas postmodernistlikule ajale omane viidete süsteem ja kontekstimuutused.

Selle kõige tulemusena ei teki mitte ambivalentsus või mitmetähenduslikkus, vaid vaatajale seletatakse lihtsalt ja selgelt lahti tähenduse järkjärguline muutumine vastavalt konteksti muutusele. Näiteks mõjub muusikas kasutatud minoor kurvalt, mažoor muudab aga meele rõõmsamaks. Või näidatakse täpselt, millises punktis ja millise kehahoiakuga peab näitleja laval seisma, et ta mõjuks tugevana või nõrgana. Lülitades välja kuulmismeele, ainult vaadates, pole võimalik näitlejate kehakeelest ja misanstseenist aru saada, kas armastajapaar tegeleb hetkel lahkumineku või kokkusaamisega. Lavastusmeeskond ei pööra tähelepanu niivõrd sellele, mida näitleja krimpsus nägu väljendab, vaid sellele, kuidas grimass vaatajale mõjub.

Tagasi üles