«Eesti teleseriaalinduse teine nimi on vaesus»
intervjuu «ENSV» stsenaristi Gert Kiileriga

Gert Kiiler.

FOTO: Tarvo Vridolin

Lõppenud aastal, kui Eesti Vabariik tähistas oma 100. sünnipäeva, jõudis sajani ka Eestis toodetud teleseriaalide koguarv. Üks pikaealisemaid ning populaarsemaid on selles seltskonnas 2010. aastal vaatajate ette jõudnud «ENSV». Mõne nädala pärast eetrisse minev 12. hooaeg, mille tegevus toimub ajavahemikus juuni 1990 kuni august 1991, on planeeritud sarja viimasena.

Tellijale

Minu vestluskaaslane on «ENSV» kaasstsenarist Gert Kiiler, kes õppis 1990ndatel Viljandis näitlemist ning töötas enne vabakutseliseks hakkamist Ugalas inspitsiendi ja Sakalas ajakirjanikuna. Alates 1995. aastast on ta kirjutanud Sakala kord kuus ilmuvat huumorirubriiki «Liba-Sakala». Mullu pälvis Kiiler Oskar Lutsu huumoripreemia.

Räägitakse, et elame huumorivaesel ajal. Kas nõustud selle väitega?

Kes räägivad? Ma ei nõustu. Ma usun, et head nalja on praegu pigem rohkem kui kunagi varem. Lihtsalt halba nalja on kümneid kordi rohkem kui head ja see hea kaob sinna vahele ära. Sama on kõige muuga – tänu internetile on võimalik igaühel olla humorist, laulja, kirjanik, arvamusliider jne.

Kui vanasti oli mingi filter vahel ja plaadilepingu, kirjastuslepingu või ekraanivõimaluse said vaid valitud, siis nüüd seda enam pole. Sama jama valitseb kõiges. Jah, vana süsteemi järgi võisid mõned potentsiaalsed tähed märkamata jääda, kuid eelistaksin võimalusel seda iga kell praegu toimuvale totaalsele saastauputusele.

Tagasi üles