Palju enamat kui juubeliraamat

Rahvarinde rongkäik Viljandis 1988. aastal.

FOTO: P. Hunt

2018. aasta paljude juubelite seas tähistati sügisel ka 30 aasta möödumist Eestimaa Rahvarinde ametlikust asutamisest. Just selle nime all, rahvarinne «perestroika toetuseks», polnud see rahvaliikumine ametlikult päevagi, ehkki pool aastat varem oli selle loomine seesuguse pealdisega algatatud ning nii toonased kui tagantjärele-oponendid ja -konkurendid seda tänini esile toomata ei jäta. Vaid poole aastaga oli olukord – suuresti tänu Rahvarindele endale – põhjalikult muutunud. Perestroika, mis veel äsja oli olnud võimalus, oli nüüd pelgalt ettekääne.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Rahvarinne oli laulva revolutsiooni ja taasiseseisvumise perioodil meie olulisim ja massilisim poliitiline ühendus. Aastail 1988–1989 oli Rahvarinne Eesti poliitikaelus täiesti domineerival ja 1990–1991 konkurentsis ühelt poolt EKPst võrsunud Vaba Eestiga ja teiselt poolt radikaalsemate rahvuslastega endiselt kesksel, juhtival positsioonil. Rahvarinne võitis 1989–1990 kolmed valimised (NSV Liidu Rahvasaadikute Kongressi valimised, millel saadi 36 kohast 27, kohalikud valimised, Eesti Ülemnõukogu valimised) ja kandis 1990. aasta kevadest 1992. aasta alguseni valitsusvastutust. Selle perioodi lõpus liikumine väsis eelnenud aastate meeletust tempost ja vastutuse kandmisest ülikeerulises sotsiaalmajanduslikus olukorras, muutus millekski «endiseks», lagunes ja lükati opositsiooni, kus selle allakäik lõpule jõudis.

Tagasi üles