Loe, kuni rõõm peale tuleb

Veronika Kivisilla.

FOTO: Kärt Kukkur.

Veronika Kivisilla on kolme luulekogu järel välja andnud esimese proosakogu, mis koondab lühemaid lookesi, mida ta on varem veebis avaldanud. Pealtnäha tundub, et tegu on väga lihtsa raamatuga, päevikuga, mis jäädvustab umbkaudu viie aasta uitmõtisklusi ja pisiseiku, mis on tema päevis märkimisväärsed olnud. Näib, et Kivisilla käib ringi, silmad-kõrvad avali, sest ka tema luuletustest on paljud meeldejäävamad jutustanud just sellest, mida ta Nõmme bussis, Käsmu kirikus või mujal on sattunud pealt kuulma.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Kivisilla lood võiks laias laastus jagada õue- ja toalugudeks: esimesed on juhtumistest, millele ta juhuslikult tänaval, rongis või poes peale satub, teised räägivad aga pereinimeste peamisest meelelahutusallikast – laste ütlemistest ja arusaamistest. Muidugi satub ka lastetsirkus vahel õue või liginevad võõrad talle siseruumides, aga erinevus jääb. Võõrad oma veidrustega toovad tema juurde korraks teiste maailma ootamatud küljed, sellal kui lapsed on imelikud kodusel moel, oma ja tuttava peremaailma reeglite järgi.

Tagasi üles